Posted by: Mirri | jaanuar 31, 2008

Jonnipunnid

Mulle on alati olnud ebameeldivad karjuvad lapsed. Täpsustuseks: ma mõtlen nn jonniröökimist. Ma ise ega ka mu vend ega õde pole iialgi jonnist röökinud. Põhjuseks on ilmselt see, et meie peres kuulati laste soove alati tähelepanelikult ja siis arutati nendega, kas soov on mõistlik või ei ole. Ja alati oli see võimalus, et ema või isa võis lapse argumente arvestades oma esialgset suhtumist muuta. Bussis või poes või kus iganes karjuvaid lapsi nähes saan ma nende laste vanemate peale kurjaks. Pean selliseid vanemaid laste suhtes jõhkrateks inimesteks, kes pole viitsinud oma lapses inimest näha. Ja vaene laps on viidud olukorda, kus ta saab oma soovide täitmist nõuda vaid kisades.

Oma lapspõlvest mäletan, et kui vanemad mingi asja kohta otsuse langetasid, siis ei jäi alati eiks ja jah oli alatiseks jah.

Elus on mulle see alateadvusse läinud suhtumise kahjuks tulnud. Sest tihti jõuab eesmärgile, kui sa pärast uksest välja viskamist aknast sisse ronid. Minu jaoks on teise inimese ei igaveseks ei.

Ehk siis tegelikult polegi paha, kui vanemad on hoolimatud ja lapsed jonnivad? Ehk tulebki siin ilmas mitte õppida selgitama oma soove vaid lihtsalt häirida kaasinimesi, kuni nad otsustavad, et olgu, las see tobu saab oma tahtmise peaasi, et ta ei karju!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: