Ramloff kirjutab: “Ehk siis, ma tunnen, et olen väsinud loogikast ja asjade loogilisest seletamisest, olen väsinud ratsionaalsetest argumentidest ja ka sellest, et kui keegi siia vaidlema tuleb siis nõuab ta kogu aeg asjade loogilist, ratsionaalset ja argumenteeritud põhjendamist”.
Inimesed on erinevad. Mu tütrel oli klassiõde Anu, kelle ema oli venelane ja isa eestlane. Kodus oli range kord. Isa rääkis ainult eesti keelt ja ema ainult vene keelt. Anu vestles mõlemas keeles vabalt, st ta valdas mõlemat. Teises klassis, kui hakkasid vene keele tunnid, oli Anul vene keele hindeks kolm! Isa tuli kooli õiendama, et mis värk on , õpetaja oskab ju keelt märgatavalt halvemini kui tema laps! Ja tuli välja, et Anu pole võimeline tõlkima ühest keelest teise. Lapsega vesteldes selgus, et ta ei tunnistanud õigeks neid üks-üheseid vastavusi sõnade vahel, mida õpetaja (sõnaraamat) peale sundis. Ta tegi mingit pikka keerulist vaba tõlget, mille kehva keeleoskusega õpetaja valeks tunnistas. Anu rääkis, et sõnad on karvased ja erineva suurusega, neid ei saagi niisama üksteisega asendada.
Tõlkimise töö on üldse üks keeruline töö. Pole palju inimesi, kes suudavad adekvaatselt ühes keeles antud mõtet teise ümber panna. Tihti polegi see võimalik (väga erineva taustaga keeltes pole ju isegi ligikaudu samu mõisteid, rääkimata neid mõisteid tähistavatest sõnadest).
Seega näiliselt nii lihtsas olukorras, nagu ühest keelest teise tõlkimine, on tõsised probleemid. Mida siis tahta ühe tunnetusvahenditega saadud taju tõlkimisest teise tunnetusvahendi keelde! Ega asjata me räägi: kunst, kirjandus, muusika… Ligikaudu annab mingit toortõlget ühest teise teha, aga üks ei asenda kuidagi teist. Sama värk on loogikaga.
Muuseas, ka matemaatikas endas on tõelised vaheseinad ntx pideva matemaatika “tõlkimisega” diskreetse matemaatika keelde. Mida ei saa, seda ei saa. Saab teha ainult ligikaudu ja täpse vaste saame vaid siis, kui oleme jumalad, st hoomame lõpmatust.
Aga nii, nagu kõik ei suuda olla tõlkijad ühest keelest teise, isegi juhul kui nad mõlemat valdavad, nii ei suuda ka kõik kirjeldada adekvaatselt sõnades kontserdil kuuldut või näitusel nähtut. Ja polegi vaja. Ja pole ka vaja kõike tunnetatut loogiliselt paika panna. Kellele see meeldib ja kes tunneb, et vastavus on täpne, andku minna. Tema lõbu. Mina pean ennast ntx musikaalseks aga mul puudub täiesti võime muusikat verbaliseerida. Ja ma ei taha muusikat kuulata millegi kõrvale, ma pean saama temasse täiesti kaduda, et oleks olukord: maailm, see ongi ainult muusika.
Aga nende tõlkide olemasolu on meeldiv (et mitte ütelda hädavajalik)! Nii saavad need, kes valdavad ainult üht tunnetusviisi, aimu ka teistest!
Mirri mõtted 
See tōlkimise asi on tōesti huvitav. Kunagi, kui ma olin inglise keelt ainult koolis ōppinud, tundus tōlkimine lihtne olevat. Igale sōnale oli ju pähe ōpitud inglise keelne vastand. Nüüd olen nagu see Anu, sest olles inglise keelses keskkonnas aastaid elanud, olen harjunud keelt omandama eesti keelse vastandita. Lisaks on kōik need varjundid, mida nüüd keeles tajud… Lihtsalt kahe keele oskamine ei tee veel kedagi tōlgiks, see on asi, mida selgelt peab ōppima.
By: Piret on jaanuar 5, 2008
at 5:22 p.l.
Mina armastan tõlkimist – ühes keeles väljendatut teise keelde ümberpanemist – väga, ma arvan, et see on üks mu lemmiktegevusi. Keele all võib mõista ka midagi laiemat, näiteks maalide sõnades väljendamist. Üks stamptõdedest, mida ma ei usu, on see, et “sõnades ei saa kõike väljendada”. Saab küll, kui me ei suuda, siis see tähendab, et me ei valda sõnu, keelt piisava osavusega.
Tõlkest ei tule ju tegelikult midagi välja kui seda võtta kui ainult sõnade teistega asendamist. See ei ole tõlge. Samamoodi ei saa leida maalikomponentidele üksühest sõnalist vastet. Tuleb leida see, mida teises keeles (või “keeles”) analoogilises olukorras üteldakse. Võib-olla, et sõnal ei ole vastet, aga sellel, mida tahetakse ütelda, sellel on vaste. Tõlgi ülesanne on kahte keeleruumi nii tunda, et väljendada teiste vahenditega seda, mida on tahetud ütelda. Sellepärast on tõlkimine kunstiliik omaette ja sellepärast automaattõlgid ei tööta.
Minu ilukirjanduse tõlke õppejõud ütles ühe mu Silverbergi- tõlke kohta, et “jah, see on Silverbergi keel, see on tema õhkkond, ma tunnen selle ära”. Seda ma olen üritanud ka edaspidi tõlkides meeles pidada ja seepärast tahan ma tõlkida ainult neid autoreid, kelle keelt lugedes ma tunnen “kui see oleks minu emakeel, siis ma väljendaksin ennast just nii”
By: Oudekki on jaanuar 7, 2008
at 4:22 p.l.
Jah, aga sõnades ei saa kõike väljendada. Vana tõde saab sõnadega korrata, sest sõna on märksõna millelegi üldisemale. Ntx kasvõi muusikagi. No noodid on ja ma mäletan oma ema, kes nautis noote lugedes muusikat. Ta oli ise see pill ja interpreet. Aga see muusika oli hoopis teine muusika kui mina nooti lugesin. Tegelikult ma ei loe noodist muusikat. Loen ja häälin midagi aga see pole see! Võib-olla just konterdilt tulnud, saaksin taastada mälestust kuuldust . Aga rääkida, mida ma kuulsin, nii et teine ka kontserdielamuse saaks? No ei! Oma vaimustust võin edastada ja see on kõik. Ja sama värk on kõikide “tõlkimistega” ühest tunnetusvahendi keelest teise.
Erinevate inimkeelte vahel on asi muidugi lihtsam ja hea tõlgi puhul on kaod väikesed. Halb tõlk võib kõik ära rikkuda. Mäletan, et lugesin lapsena “Kolm meest paadis koerast rääkimata” Marta Sillaotsa tõlkes ja aastaid hiljem uuesti Loomingu Raamatu väljaannet kellegi X tõlkes. Nagu poleks olnudki üks ja sama asi. Hilisemas tõlkes oli palju säravat vaimukust kadunud kuigi vist mingit sõnalist täpsust oli juurde tulnud. Igatahes originaalis lugedes meenub mulle rohkem Sillaosta tõlge.
By: Mirri on jaanuar 7, 2008
at 5:10 p.l.
Mina arvan, et “kõik inimesed ei saa kõike sõnadega väljendada”. Kui lugeda nooti, siis sellest ei saa veel kontserdielamust. Kui lugeda väga hea kriitiku ülevaadet, siis sellest võib saada kontserdielamuse. Tavaliselt nad püüavad seda muidugi vältida, sest kui inimene juba jutust elamuse saab, siis ta enam kuulama ei lähe, ühekordsete etenduste ülevaadetes seda ikka on (ja minu jaoks teinekord ka päevalehtede ülevaadetes). Mõnikord pole mul aega/võimalust filmi vaadata ja ma loen läbi portsu ülevaateid ning sellest piisab.
Iga inimene ei suuda raamatuid tõlkida, aga mõni suudab. Seesama muusikakriitik ei pruugi suuta nähtud maalist sama haaravalt kirjutada. See kõik näitab, et küsimus on _inimese_, mitte _keele_ või _sõna_ piiratuses.
Ja muidugi on küsimus, ka sõna on kõige funktsionaalsem eneseväljendusviis mingite asjade jaoks. Kindlasti paljudel juhtudel ei ole (milleks meile muidu muusika), kuid sellest taas ei saa järeldada, et sõnaga ei saaks asju väljendada.
By: Oudekki on jaanuar 7, 2008
at 7:09 p.l.
Hm. Muidugi saab sõnadega asju väljendada. Jutt käibki sellest , et teataval juhul saab kuitahes täpselt aga mõnel juhul jääb erinevus alati sisse.
No kasvõi koolimatemaatikst teada fakt, et on olemas irratsionaalarvud, mida ei saa lõpliku kümnendmurruna esitada. Ja sõnaline väljendus on ka üks diskreetset tüüpi (lõplikku tüüpi) esitus. Aga maal või muusikateos on pidevasse maailma kuuluv 🙂 .
By: Mirri on jaanuar 7, 2008
at 7:48 p.l.
Kes ütles, et sõnad on diskreetset tüüpi väljendus?
Eile just arutasime Eco ja Pasolini tõlkimise raskustest, sest nende sõna- ning lausevalikud viitavad korraga nii paljudele aspektidele, et võtab tohutu aja, et adekvaatseid vasteid leida. Mõnel puhul antakse välja raamat X ja siis sama paks teos tõlkijalt “kuidas lugeda raamatut X” (mida mina ei pea õigeks muidugi, see on kergema vastupanu teed minek). Sõnad on väga mitmekihilised ja varjundirikkad, miks mitte, ka karvased.
See mida mina väidan on, et “sõnadega saab väljendada kõike inimmõtlemisele kättesaadavat, aga iga üksikisik ei suuda seda võimet teostada igas valdkonnas”. No iga üksikisik ei pruugigi suuta/tahta/jõuda kõike inimmõtlemisele kättesaadavat väljendada, ükskõikmilliste vahenditega. Ma arvan, et viiul minu käes oleks väga piiratud väljendusvahend, aga see ei tähenda, et viiul on põhimõtteliselt väga piiratud väljendusvahend.
By: Oudekki on jaanuar 7, 2008
at 10:31 p.l.
Heh, ma ei taha väga matemaatikuks kätte ära minna!
Ma olen sinuga sada protsenti nõus. Aga see, mida mina väidan, on, et need väljendusvahendid pole _identsed_ ja ühe tõlkimine teise ei ole kohustuslik igale inimesesele. Ajendatud oli see mõttekäik Ramloffi tüdimusest asju loogiliselt selgitada ka siis, kui selle järele mingit vajadust pole.
Võta ntx seesama irratsionaalarv ja tema lõplikud lähismurrud. Anna ette ükskõik milline vea täpsus ja sa saad leida selle irratsionaalarvu lõpliku lähenduse, mis erineb temast vähem kui see viga! Tegelt on ju ka ntx televiisori pilt diskreetne, ent me ei suuda seda diskreetsust hoomata jne.
Inimliku tunnetuse täpsuse raames on kahtlemata võimalik tõlkeid niipalju lihvida, et enamikule inimestest vahet pole. Aga alati võib tulla indiviid, kelle jaoks esitatud tõlge on jäme. Ja see jämedus on loogiliselt osundatav ja üldse mitte mingi abstraktne kapriis!
Ntx kasvõi Agatha Christie eestindused. Enamusele eestlastest on need vastuvõetavad. Tean aga inimest, kes ütleb, et need tõlked tuleks tuleriidal ära põletada, sest Christiet seal pole ja on järele jäänud vaid labane intriig. Või juhtum minu muusikakoolis käiva sugulasega, kes keeldus tavakoolis klaveril esinemast, kuna klaver polnud hääles. Tema käitumishinne alandati, sest õpetajad ei mõistnud, et see pole kapriis. Nende jaoks oli oluline vaid mingi ligikaudne muusikalähedane müra!
Mulle meeldib, et inglise keeles on tõlkimise jaoks kaks sõna, translate ja interpret. Suulise tõlkimise kohta üteldaksegi ju “act as interpreter”. Nojah, tõlkija on inglise keeles translator ja tõlk interpreter. Sest saab olla sõnu mis on “untranlatable” aga tõlk peab need käigu pealt vahendama…
Ja eks ka tõlkija pea tihti tõlgi rollis olema…
By: Mirri on jaanuar 8, 2008
at 7:07 e.l.
Tõlkimise teema juures on mu meelest sisu ja vormi küsimus kõige tähtsam. Näiteks, kui võtta mõni jaapanikeelne tanka või haiku ja see eesti keelde väänata koos ohtrate kommentaaridega, siis saab justkui sisu edasi antud, aga vorm kaob. Nende kahe luuletüübi puhul on aga just vormi ja sisu kokkumäng põhiline(ja võib-olla kõige paremad haikud ongi need, kus vorm on sisust paaegu lahutamatu)
Sõnadega saab küll kõike teatud piirini edasi anda, kuid kahes erinevas keeles ei saa mingi asja sisu ühteviisi edasi anda ja kui mingi teose juures on väga oluline ka sisu edasiandmise viis ehk vorm, siis muutub selle teose ühest keele- ja kultuurikontekstist teise tõstmine väga keerukaks, kui mitte võimatuks.
By: Pärt on jaanuar 16, 2008
at 4:43 p.l.