Posted by: Mirri | detsember 3, 2008

Abort, võrdsed õigused ja esiemade elu

Praegu on kibekiire aeg ja ma siban aasta lõpus alati tekkivate eesmärkide nimel nagu  reklaamijänku. Ühel vähestest vaba aja hetkedest silmitsesin oma sugupuud. Pilk jäi peatuma vanavanaemal. Ta oli oma mehe teine naine. Esimene suri kolmekümneneljaselt, sünnitades kolmandat last, kes ka suri. Vanavanaemale oli eluaastaid antud kuuskümmend neli. Ta sünnitas üksteist last ja see sündide ajalugu on järgmine
1. P(oeg) 1863 elas 72 aastaseks
2. P 1865-1865
3. T(ütar) 1866-1867
4. P 1868 elas neljakümne aastaseks
5. P 1870 elas 70 aastaseks
6. T 1872 elas 80 aastaseks
7. T 1875-1876
8. T 1879-1883
9. T 1882-1883
10. T 1884 elas 82 aastaseks
11. P 1887-1888

Seega oli mu esiema praktiliselt kogu fertiilse aja kas rase või väikese lapsega ning tema üheteistkümnest lapsest suri lapsena kuus, viis neist lausa imikuna.

Ei kommenteeri. Igaüks võib ise mõtiskleda teemal abort ja naise elu.

Ja see kõik juhtus ju vaid mõned inimpõlved tagasi.

Posted by: Mirri | november 9, 2008

Mehed minu elus (väljavõte)

Täna on isadepäev. Nojah, esmakordselt tähistati isadepäeva 1910 aastal Washingtonis ja USAs on see riiklik püha alates aastast 1966. Hm. Sain teada, et see polegi niivõrd isadepäev kuivõrd päev oluliste meeste auks. No, et sellel päeval peetakse meeles mitte ainult isa, vaid kõiki neid mehi, kes on elu jooksul olulised olnud: vanaisad, onud, vanemad vennad, ristiisad jne.

Alustaksin ristiisast. Tegelt pole teda minu elus olnud, ma ei tundnudki teda. Tegemist oli minu ekstsentrilise tädimehega, kes suri kahtlastel asjaoludel kui ma olin kuus aastat vana.

Isaisa. Ka teda pole mu elus olnud, sest ta suri, kui olin kolmene. Aga tean temast siiski palju, sest kui olin suvel maal, siis külarahvas ikka rääkis. Ta olla olnud väga musikaalne mees, kes mängis külapidudel lõõtspilli ja viiulit. Lisaks armastas napsu ja naisi. Mutikesed ikka viitasid vahel mingite onude poole ja ütlesid, et need olla minu pool-onud. Kui ma vanaemalt pärisin, mis värk on, siis vanaema naeris. Ja vastus oli alati üks:” Ei mina pole küünalt hoidnud. Aga Jaan oli lahke mees ja aitas ikka hädasolijat!”. See vanaema oli mul erakordne. Alati heatujuline. Mäletan, et minu küsimusele, mis on patt, vastas ta :”Patt on see kui patta situd, söögiriista ära rikud!”
Mu ema ei olnud nii vabameelne ja pärast maalt tulekut pesti meid ikka korralikult puhtaks, et igasugused patta sittumised peast välja läheksid.
Emaisa. Ka väga musikaalne, ent omaette hoidev vaikne mees. Ta oli tuntud kui osavate kätega meistrimees, kes ehitas tuuleveskeid Lõuna-Eestis. Abielludes minu vanaemaga sai koduväiks rikkas talus. Vanaisa armastas puutööd ja tegi ka meile, oma lastelastele, igasuguseid mänguasju ja lapsesõbralikke tööriistu. Ta sõrmitses õhtuti kannelt ja rääkis meile armsaid jutukesi. Minu mälus on päikesepaisteline päev ja vanaisa istumas trepil. Mina, väike heledapäine tüdruk, aga tulen metsast maasikaid täis kruusiga ja sirutan selle vanaisa poole. Ma armastasin oma vanaisa, olin kaheksa aastane kui ta suri. See oli mulle raske aeg ja mul võttis kaua, et harjuda sellega, et lähedane võib kaduda.
Mul oli üks onu, ema vend. Aga temast olen ma juba kirjutanud.
Vanemat venda mul pole. Teistest meestest ehk järgmisel isadepäeval. 🙂

Posted by: Mirri | november 8, 2008

Ma tahaksin pommi panna!

Wild kirjutab:
Enamuse blogipallide ja suurejooneliste auhindade viga- algul saavad neid normaalsed inimesed, siis natuke vähem normaalsed ning lõpuks on asi kõigil ebarditel käes, isegi mulle pudeneb vahel midagi.

Teeks väikese reformimise katse ja üritaks leiutada nähtuse, millega igaüks piki pead ei tohiks saada.
Ma pakun välja Ogara Emase Karika.”

Mina alustaksin sellest, et saadaksin talle kohe pommi 🙂 . pomm

Mitte tigedusest vaid põhimõtte pärast, umbes nii nagu Osama bin Ladengi tegutseb.

Kui ma olin algkoolilaps, sain ma elu esimese kettkirja, kus oli ilus tekst, kuidas palju raha saada. Kirja lõpus oli viis nime, kellest kõige esimesele tuli saata üks rubla. Siis tuli see nimi välja jätta ja oma lõppu panna ning saata viiele uuele inimesele. Asi tundus ahvatlev ja ma küsisin isalt seda rubla. Isa selgitas mulle siis kettkirjade tegelikku sisu ja me koos arvutasime palju läheb aega, et kõik maailma inimesed sellesse ketti oleks haaratud.

Ka see blogiauhind on loomult kettkiri ja Eesti blogijate jaoks suhteliselt kiire täitumusega. Ka Wildi pakutud pomm täidab kogu blogiruumi kui ta käiku jääb. Aega läheb ainult natuke rohkem. Aga mitte see pole asi, millest ma tahan rääkida. Asi on selles, mida need kettkirjad taotlevad.

Auhind on sümpaatiaavaldus kaasblogilale. No mingi sõbrapäeva stiilis tõdemus, et kaasblogija meeldib sulle. Keegi ei kaota oma rubla ja ka ebardid (? kuidas need on Wildil määratletud?) tunnevad , et keegi neist hoolib.

Pommi saatmine ütleb, et blogija on … kes? Ehk ebard?? Hm, läheb aega vähe või palju, saame kõik selle hinnangu osaliseks. Ja maailmas saab jälle tõde maksma pandud. 😉

Mulle meenub ühe eduka USAs töötava inimese intervuu Postimehes. Koolilapsena oli ta olnud vahetusõpilane USAs. Ta ütles, et nädala jooksul USA koolis sai ta rohkem tunnustust kui Eestis kogu kooliaja jooksul kokku.

Tõenäoselt tekivad pommipanijad kontrastiks auhinnaandjatele igal pool. Huvitav, kas Eestis toimub see kiiremini kui mujal?

Posted by: Mirri | november 7, 2008

Õnn tuli minu õuele ehk Arte y pico

premioarteypico2

See tunnustus oli minu jaoks täiesti ootamatu. Olen meeldivalt üllatunud ja tänan Katit tähelepanu eest. See tähelepanu on seda meeldivam, et Kati enese blog on üks minu lemmikuid. Veidi sündsusetu on vist teda nüüd kohe nende viie hulka panna, keda mina pean tunnustama. Kuigi keelatud see vist ka pole. Tegelikult saadakse auhindu ju ka korduvalt, kasvõi Eesti Teaduspreemiat. Ja Wimbledoni karikaid on nii mõnelgi mitu. 🙂 Järgnevas kasutan Kati informatsiooni selle auhinna kohta.

Auhinna reeglid:

1. Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.
2. Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.
3. Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo oma blogisse.
4. Peab olema link originaalauhinna lehele.
5. Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.

Selle Uruguaist alguse saanud rahvusvahelise blogidepreemia reeglid inglise ja hispaania keeles on siin.
Ja nüüd siis need kellele see auhind minu käest edasi läheb:
1. Tsitronkollane
2. Oudekki
3. Killuke Kanadas
4. Villa-Lily
5. Katu

Ausalt üteldes, ma ei teagi, kas kedagi neist on juba selle auhinnaga pärjatud. Ja nagu ma enne ütlesin, polegi tähtis. Tore on, kui mõnel on mingi seitseteist kujukest virtuaalsel kaminasimsil.
Minu valik on tehtud ühe tunnuse abil. Need kõik sellised blogid, mis lisavad mu maailmale avarust. Olge tänatud!

Posted by: Mirri | november 5, 2008

Rõõm ja rahulolu

No nii, tänane öö on möödas ja magamist jäi väheseks. Aga positiivseid emotsioone sai kuhjaga. Obama võitis ja suurelt! Tegelt seletasid mu head tuttavad USAs juba septembris, et Obama võit on raudpoltkindel aga ma ikka kõhklesin. Kunagi ei tea, mis jamad võivad tulla. Nojah, ma annan endale aru küll, et ega meie (st Eesti) seisukohalt see nii väga oluline polegi, kes on USA president aga… Kui ikka asepresident propageerib jääkarude tapmist, abordi keelustamist ja seisab vastu relvaseaduse karmistamisele, siis on asi kehv! Ja halvasti mõjuks see ka meile, sest see kuidas asjasse suhtub maailmas nii mõjukas riik nagu USA, mõjutab ka meid.

Ja mulle on alati Demokraadid rohkem meeldinud. 🙂

Mitteolulist ka: Obama perekond mõjub ülipositiivselt. Tulevane esileedi on säravalt kaunis ja lapsed väga armsad.barack-obama404_672648c

Lisa (06.11.08): Kuna analyytiku viidatu (vt esimene kommentaar) võib aadressilt kaduda, siis kleepisin selle puna-musta pildi siia. _45176572_466

Posted by: Mirri | november 2, 2008

Mürgised mugulsibulad

Kokaretseptidega on nii, et ma ei suuda lugeda ühtegi retsepti, kus soovitatakse kasutada mugulsibulat, kusjuures teksti autor tahab tegelikult kasutada harilikku söögisibulat. Ma vihastan alati ja sisisen tükk aega sellise retsepti levitaja peale. Eestlastel on ilusad sõnad: mugul, sibul ja mugulsibul. Iga sõna neist on kasutatav omas kohas ja tähistab erinevaid asju!

Mugul on taime juure või varre lihakas, vee- või toiteainerikas paksend. Juuremugulad on ntx daalial, varremugulad alpikannil. Meile tuntum mugul on muidugi kartul.

Sibul (bulbus) aga koosneb sibulakannast ja sibulasoomustest (lihakad lehed). Tuntum sibul on harilik söögisibul (Allium cepa). See on seest siiruviiruline.

Mugulsibul: (bulbotuber). Mugulsibula säilitusained on kogunenud sibulakanda. Ei mingit siirutamis-viirutamist. Mugulsibulad on sageli väga mürgised.

No mis häda on sibulat mugulsibulaks tituleerida? Vanasti räägiti ikka, et sibul või sibulapealsed. Ja kuna sibulat kasutatakse kokaretseptides märgatavalt sagedamini kui sibulapealseid, siis hoiab vanarahva keelekasutus ka täheruumi kokku. Ja ei aja asja botaaniliselt jaburaks.

Posted by: Mirri | oktoober 28, 2008

Optimist, lapsepilastaja ja narkokaupmees

Olen oma tuttavatel registris kui optimistlik ja ettevõtlik inimene. Vähemasti nii nad mulle ütlevad kui midagi tüütut ent hädavajalikku tuleb ära teha. Et optimiste ka rumalakesteks peetakse, pole vist mingi uudis. Kuidas see oligi… vist, et optimist on informatsioonita pessimist ja pessimist on informeeritud optimist.

Mul ei ole mingit kuritegevuse statistikat ja seega ma ei tea, kui palju kurje tegusid varem Eestis korda on saadetud. Praegu kipub neid küll nõnda palju olema, et ma juba iseendale oma optimismis lollikesena tundun. Tegelikult on mu pessimism tingitud sellest, et hiljuti elasin üle tõsise ehmatuse. Sain teada, et mu igati sümpaatne tuttav, kelle aktiivset ja asjalikku tegevust kõiksugustes lastega tegelevates komisjonides imetlesin, on arreteeritud. Ja ta on arreteeritud süüdistatuna lastepilastamises. Olin olnud just rõõmus, et ometi leidub üks tark ja haritud noor mees, kes tahab tegutseda nii ebapopulaarses vallas nagu koolipedagoogika.

Teine samasugune äärmiselt eemaletõukav inimene on see narkoärikas Mati Reeben. Edukas mees, kellel oli näiliselt kõik olemas. Õppejõu koht Helsinki Ülikoolis, viljakas teadustöö ja tunnustus. Mis juhtus? Kas juhuslik sattumine narkootikumide ja sealt narkokaupmeeste küüsi? Või labane “ratsa rikkaks”?

Posted by: Mirri | oktoober 26, 2008

See on masendav

Sattusin täiesti kogemata toredale blogile, nimelt Kaja Tampere omale. Hm, veidi piinlik on nüüd kirjutada, et see blogi meeldis mulle just viimase kirjutise “Mis mind Eestis vihaseks ajab” pärast. Nimelt kirjutab ta teemal, mis mul juba ammu meeles mõlkus ja millest ma tahtsin samas võtmes kirjutada. Ainult selle vahega, et mind ei aja see spetsialistide mitte arvestamine enam vihaseks. See viib mind masendusse. Vihane inimene tegutseb ja võtab midagi ette. Masendunu aga vaatab pealt ja kurvastab. Olen küll üritanud ennast lohutada, et see on ammu nii olnud. Koidula kirjutas ju “Sada vakka tangusoola ” millelegi vihjates. Ju lootis ta maarahvast õpetada, et iseenese tarkus võib hukatusse viia. Praegu on asi kahjuks sealmaal, et pole enam kedagi, keda kuulataks. Lavalaudadelt ei saada õpetust, sealt saadakse lõõgastust. Ja õpetaja peab ennast koolis politseiga turvama.
Jah, imelik on see aukartuse kadumine teadja ees ja usk iseenese tarkusesse. Nii määratakse end ju oravarattas keerlema.

Posted by: Mirri | oktoober 10, 2008

Minevik, tüdrukud ja jalgpall

Tegelt üllatab mind aegajalt see, kui halvasti me tunneme oma lähiajalugu. Seda ajalugu, mis on seotud inimeste igapäevase eluga. No peenelt väljendades üllatab mind meie inimeste vähene sotsiaalantropoloogiline informeeritus Eesti lähimineviku elust. Meie lähiminevik ei olnud ju valdavalt poliitiline, kus inimesed kogu aeg kartsid. Lapsed ei kartnud suurt midagi ja elasid oma teguderohket lapsepõlve.
Praeguse kirjutise ajendiks on mul Punase Hanrahani kurvastus jalgpalli mängivate tüdrukute pärast. Tegelt on Eestimaa ammust aega olnud Põhjamaa, st maa, kus naised ei ole kaup ega iluasi vaid inimesed.
Ma ei tea täpselt, milline on praegune väikelinna laste elu. Aga ma kirjeldaksin oma lapsepõlve (aastad 1954+) mängusid.
Väikelinnas oli linnaäär lähedal ja seal laius kõnnumaa, kuhu vanemate abiga olid tehtud nii jalgpalli kui ka võrkpalliplatsid. Jalgpalli mängisid põhiliselt lapsed aga võrkpalli mängisid õhtuti ka meie emad ja isad. Ikka segavõistkondades. Ja mingit õllejoomist sinna juurde ei käinud.
Jalgpalli mängisime praktiliselt igal ilusal vaheaja päeval. Võistlused naabertänavaga olid tõeliselt vahvad! Tüdrukuid oli vist kolmandik. Meil oligi tüdrukuid tänaval vähemuses.
Ja üldse ei olnud tollel ajal laste seas erilist tähtsust oled sa poiss või tüdruk. Igasugused sportlikud mängud olid segavõistkonnaga. Lihtsalt kaptenid valisid kogunenud laste seast kordamööda oma võistkonna. Ja kuna tüdrukud polnud poistest kehvemad tekkisid alati segavõistkonnad.

Rahvaste pall, võrkpall ja jalgpall olid meie lemmikharrastused. Lisaks loomulikult igasugused peituse-otsimisemängud, trihvaa ja mädamuna. Armastasime ka igasuguseid noamänge, mis olid seotud täpsete noavisetega. Ja iialgi ei tekkinud kellegi tõrjumist soo pärast.
Üldiselt ei olnudki kaaslaste kiusamist. Ju oli meil muudki teha. Ainukesed tõsised nägelemised tekkisid jalgpalli reeglite pärast. Aga platsi läheduses elas meie matemaatikaõpetaja, kelle poole me tüli ägenemisel pöördusime. Tema teadis kõiki reegleid ja kunagi ei keeldunud ta meile neid selgitamast.

Posted by: Mirri | september 23, 2008

Lapsed ja töö

Vaatasin eile mingit filmi, mis demonstreeris suhkrumagusalt armastava isa käitumist lastega. Loomulikult käisid lapsed lõbustuspargis ja loomulikult mängisid nad totraid mänge, kus mingi loll lõust ootamatult välja kargab, jms… Ja mul oli neist lastest lõpmata kahju. Nii nagu on mul kahju kõigist lastest, kelle rõõmud ja tegevused koos vanematega piirduvad ainult totrate eesmärgita mängudega.

Kui ma meenutan seiku oma poole sajandi tagusest lapseeast, siis ei ole esimesed meeldivad mälestused mitte mingid laadad ja tsirkus. Ka need olid, aga helgete mälestuste laekasse need ei lahterdu.

Kõige eredamad ja tõesti helged mälestused on mul seotud heinateoga ajast, kui ma olin seitsmene. Õde oli mul kümme ja vend neli aastat vana. Vanaisa oli meile kõigile rehad teinud. Mu väiksele vennale ka!
Ja kui siis tuli suur must pilv ja kuiv hein oli maas, siis rabasime kõik nagu suutsime. Ja milline rõõm oli pärast tehtud tööst. Vanaema kiitis alati, kui tublid me olime ja kuidas ilma meieta oleks talvel lehmad nälga tundnud… .

Takka järgi mõteldes arvan, et nii mina kui ka mu õde tegime tõesti midagi ära, sest hein on ju kerge. Ja vennake tegi oma tubli hakkamisega selle töö ära, et talle polnud hoidjat vaja. Ega ei saa ju nelja aastast inimest kuhugi suurde majapidamisse üksi jätta. Aga ta oli üks meie tiimist ja sama moodi õnnelik nagu me kõik, et kuiv hein sai lakka.

Teine mälestus, mis mulle alati meenub, kui lapsepõlve rõõmudest ja mängudest juttu tuleb, on kanade kaitsmine. Meil oli suur kanakari. Ja selles maanurgas oli palju kanakulle. Laste pidevaks kohustuseks oli valvata, et kullid kanadele kallale ei tule. Selleks tuli taevast jälgida. Nimelt tiirutab kull pikalt potentsiaalse ohvri kohal. Ja meie pidime vanaisale teatama, kui selline tiirutaja tekkis. Ja loomulikult ka ise karglema ja karjuma. Saime selle tööga enam-vähem hakkama, kuigi ka üks kulli viidud kana on mu mälus. See oli omamoodi põnev pilt, kui kull lendas, kana küüniste vahel.

« Newer Posts - Older Posts »

Kategooriad