Posted by: Mirri | jaanuar 13, 2009

Sissetulekud ja väljaminekud

Kuna hakkasin tuustima mööda vanu kokaraamatuid, sattus mulle näppu üks huvitav lugemine: E. Sild “Keedu-ja majapidamis-raamat” Tartu, 1932. (520 lk, hind 3kr ja 50 senti).
Kuna hiljuti oli aktiivseks arutamisobjektiks üle tuhande krooni maksma läinud poeskäik (kahjuks ma ei leidnud seda blogi viitamiseks üles), siis pakun E. Silla raamatu paragrahvi “Kodune arvepidamine” abil pilti tolleaegsest elust. Järgnev näide on Silla soovitus mõistlikuks eluks. Näites on võetud sissetulekuks 60 krooni kuus, mis on Silla andmetel keskmine töölise ja ametniku sissetulek sellel ajal.

Kuu kulud:

1. Korter 12 kr (20%)
2. Küte ja valgustus 3 kr (5%)
3. Toit 24 kr (40%)
4. Riided 9 kr (15%)
5. Teenindus 3 kr (5%)
6. Väikesed väljaminekud 1 kr 20s (2%)
7. Tervishoid 1 kr 80s (3%)
8. Lõbustus ja kirjandus 1 kr 80s (3%)
9. Inventari täiendamine 1 kr 80s (3%)
10. Ülejääk 2 kr 40s (4%)

Nagu näha, seda Silla kokaraamatut sai osta kahe kuu lõbustuse-kirjanduse rahadest.
Lõpetuseks veel natuke Silla juhistest elus toimetulekuks (kirjaviis muutmata).

Et meie elu ja teenistus oleneb tihti ka mitmesugustest ootamatuist juhtumusist, seepärast iga mõtleja inimene püüab kindlustada end ja perekonda võimalike õnnetusjuhtumite vastu. Selleks on näites 4% ülejääki mustade päevade tarvis…..
….
Laenud on kõige hullemad asjad elus. Tark ning mõtleja inimene ei tee iialgi laenu majapidamise tarvis, – olgu siis ärilisiks ettevõtteiks -, vaid parem on alati oma sissetulekuga rahulduda. Võlad mõjuvad halvasti inimeste vahekordadele, sest igaüks vaatab kahtlevalt ning halvakspanevalt ja kahetsusega laenutegijale.

Meenutuseks tuleb pidada jooksvate arvete raamatut, kuhu kõik üles tähendada, mis välja läheb päeva jooksul: olgu korteri eest, toiduks ja kas vai 10-15 snt. omnibusele vai 2 snt. vaesele jne

Posted by: Mirri | jaanuar 11, 2009

Toidutegu

Ka mina sain innustust Nami-nami foorumiteema vanade kokaraamatute kasutuselevõtust ideest. Kuna olen suhteliselt paksu kultuurikihiga inimene, siis igasugust vana kraami on mul palju. Mitte just potikilde aga raamatuid. Vanim kokaraamat on saksakeelne ja aastast 1895. Selles on 308 allesjäänud lehekülge (puudub algus, seega ei tea autorit ega pealkirja). Retseptid on selles stiilis: võta üks põrsas, kaks liitrit vahukoort ja 20 muna. Selle kokaraamatuga ei saa Nami-nami soovitust, midagi retsepti järgi teha ja foto üles panna, eriti lihtsalt täita. Valisin teise raamatu. E. Sild “Toortoidud” 1934.

Raamatu alguses on teave (kirjaviis muutmata):
“TEADUS kinnitab, et toored taimeriigi-saadused sisaldavad vitamiine ja mineraalaineid palju suuremal määral kui keedetud vai küpsetatud ained. TOORTOIT on inimsoo LOOMULIK TOIT. Seda tõendavad meile paljud katsetused toortoitmise alalt, – kus inimene end lühikese aja järel tunneb tervemana ning värskemana – nii kehaliselt kui ka vaimselt – , kaob haiglane olek, lodevus ja pahatuju.”

Kuna gripilaine on kohale jõudnud, siis sealt ka üks toortoidu retsept:

Kõrvitsa- ja tomativorm (6 inim)
½ kg kõrvitsat, 2 – 4 sl. peenest. pähkleid, 1 – 2 sl. suhkrut, veidi soola, 6 – 8 sl. riivleiba, 1 sidrun vai 1 kl. õuna-, rabarbri-, vai marjamahla, ½ kg. tomateid, ½ – 1 kl. rõõsk- vai hapukoort, 50 g. võid, peenest. peterselli.

Kõrvits puhastada ja riivida. Lisada peenest. pähklid, suhkur, sool, riivleib mis võiga niisutatud, riivitud sidruni kollane koor ja sidrunimahl vai eeltäh. mahlu ja koor. Segada läbi.

Liuale vai klaaskaussi asetada kord pestud ning tahendatud vai rätikuga pühitud ning viiludeks lõigatud tomateid, riputada veidi soola, pääle panna kord kõrvitsasegu. Nii korrata lõpuni. Päälmine kord võib olla tomativiilud. Niisutada päält tomati lõikamisest saadud mahlaga, siis sulavõiga; riputada peenest. peterselliga.
Süüa kohe niisama vai majoneeskastmega (vt. nr. 35).

Mina seda majoneeskastme retsepti täna ei anna. Fotot sellest toortoidust ka veel pole.

Posted by: Mirri | jaanuar 10, 2009

Kas see on KAPO?

Minuni pole see jabur allkirjade kogumine õigusriigi vastu jõudnud. Sain sellest teada siit.

Pole ju ilmvõimatu, et selle ettevõtmise taga on Venemaa karvane käsi. 😉 Mitte kellelegi teisele ei ole selline allkirjade kogumine kasulik. Kogu see kisa, mis puudutab nende nelja mehe kohtuprotsessi, on kasulik vaid neile, kes tahavad Eestit näha riigina, kus inimesi sorditakse rahvuse alusel. Seda ju soov, et kohtuprotsess peab andma tulemi, millega üpris kahtlaselt määratud “rahva õiglustunne” rahule jääb, tähendab. Soov, et ei mingit õigusriiki!

Kui lisada siia veel ajalehtede ajupesu, siis võib juhtuda, et pinged lähevad ühiskonnas ülemäära suureks (ükskõik milline selle kohtuprotsessi lõpptulemus ka poleks). Ja siis peab Venemaa oma kohustuseks rahvuskaaslasi kaitsama tulla. Nojah, ja kui nüüd hakata vandenõuteoreetikuks :), siis see võibki olla kogu selle mängu eesmärk.

Ma ei tea, millised on KAPO ülesanded. Mul on meeles, et nad pidasid oma ülesandeks vestelda loomaõiguslastega, kes tegid registreeritud kampaaniaid. Kuid kas nad ei peaks ka tegelema selliste allkirjakogujatega? No mitte karistama aga vestlema ja valgustama. Sest piibelgi ütleb midagi niisugust, et head kavatsused sillutavad tihti teed põrgusse. Ehk need konkreetsed inimesed ongi heade kavatsustega ent vaimust vaesed? Aga ei tee paha ka veidi nende tausta uurida. Järsku ikka ongi karvane käsi. Nii mõnegi nn rahvuslase suhtes on mul küll tunne olnud, et tegemist on provokaatoriga, keda ei huvita muu, kui pingete suurendamine. Kas KAPO ei peaks tegelema pingete võimaliku kasvu pidurdamisega? Isegi siis, kui pingestajad on heausksed lollpead.

No keegi peaks ju rahva valgustamisega tegelema!? Ajalehed seda ei tee, sest nemad tegelevad enese müümisega. Valgustaja saab olla vaid see, kes on vaba enese müümise kohustusest, see kes hoolib. Kas see on KAPO?

Posted by: Mirri | jaanuar 8, 2009

Nõiajaht

Mind häirib see horoskoopide armastamine ja igasuguste mustade kassidega kohtumiste lugemine. Minu hea kõrgharitud ja teaduslike kraadidega pärjatud tuttav teatas hiljuti, et lükkas oma hädavajaliku kirurgilise operatsiooni pool aastat edasi, kuna siis olevat tähtede seis parem! Ta otsustas veel pool aastat tugevat valu kannatada.

Huvitav, milline faktor see on, mis on esile kutsunud minu armsa rahva vaimu hääbumise? Kuhu on kadunud selge mõistus ja rahulik analüüs? Miks küll otsitakse igasuguseid märke ja usutakse mingisse veidrasse ettemääratusse? Miks arvatakse, et kõik on kusagilt kõrgemalt poolt organiseeritud ja midagi ei saa toimuda lihtsalt asjaolude kokkulangemise tulemusel?

Miks on inimesed väga valmis uskuma igasuguseid vandenõuteooriaid? See lihtsalt heast usust mingite kolme-nelja mehe peale näpuga näitamine, et nemad selle aprillimäruli korraldasid, on sama tüüpi vaimu sünnitis. Selliseid märuleid toimub ju ka ntx kasvõi Pariisis. Ja alati on selge olnud, et pinged kogunevad pikalt ja tülid lahvatavad mingi ajendi tõttu. Tark oleks olnud ette aimata, milline samm võib viia märulini.

See lame mõne isiku süüdistamine meenutab mulle lugu lapsepõlvest. Mu vanaema eakaaslasest naabrinaine kurtis taga oma surnud lapsi. Üks uppus, üks suri mingisse kõhutõppe ja üks rõugetesse. Aga naabrinaine oli siiras veendumuses, kuri Leenu kaetas ta lapsed ära, mille tagajärjel need surid. Mu vanaema ütles, et see Leenu olla olnud tõesti pahatahtlik ja kurja pilguga…

Ja polegi väga ammu, kui nõiad ära põletati. Rahva õiglustunne lihtsalt nõudis seda.

Posted by: Mirri | jaanuar 5, 2009

Inimese nimest

Ma olen alati pooldanud lapsevanemate õigust oma lapsele vabalt nimi panna. Loomulikult vajab iga vabadus teatavat kaunistamist pisipiirangutega ( ntx nimi ei tohi ropusti kõlada jms). Aga kole on kui on nii nagu venelastel  kombeks. Et nimi peab piiblist tulema, sest selle taga on last kaitsev pühak.  Ja siis ongi ühes õpperühmas viis Jelenat,  neli Juliat ja kolm Aleksandrat.
Liigun Saaga abil arhiivis ja nimelt kaheksateistkümnendas sajandis.  Olen sama hädas nagu vene koolis. Eesnimesid on kole vähe ja perenimesid pole.  Abiks on sünniregistris märgitud isanimed aga ka isanimed pole eriti eristatavad.

Mis nimesid siis meie esivanemad tookord said?  Minu kokkupuude Liivimaa andmestikuga aastatest 1720 – 1800 ütleb järgmist.

Naistel  on absoluutses enamuses Liiso, siis tuleb Ann ja siis Krete.  Edasi Hip, Kattre, Marrin. Palju on ka nime Katz. Nimi Mari tuleb laiatarbenimeks alles selle sajandi lõpuks. Ma siin natuke muutsin kirjapilti, tegelikult erinevad pastorid panid nimesid natuke erinevalt kirja, ntx  Liso,  An,  Kats.

Meeste  populaarsed nimed olid Jürri, Hindrek, Hint, Juhhan, Jaan, Peter, Andre ja Mango.  Mango oli hästi sageli esinev nimi.  Teised nimed on meil vahelduva eduga senini liikvel aga Mangot  pole Eestis vist juba alates kahekümnendast sajandist enam kasutatud. Huvitav, miks?  Ilusa kõlaga nimi ju. Praegu segab selle nime taasärkanist  söödav viljake. Varem aga sellest viljast ju midagi ei teatud.

Posted by: Mirri | jaanuar 3, 2009

Orjad … pärisorjad

Eesti ajaloolased on teinud ära suure töö ja loonud meile võimaluse kodus laua taga istudes arhiivis töötada. Ma mõtlen Saagat, kus on kättesaadavaks tehtud Rahvusarhiivi digiteeritud allikad. Mäletan, et vanasti kurtsid arhivaarid, et suguvõsauurijad on üks hull needus. Tülikad ja rumalad ning arhiivisäilikutele ohtlikud.

Ka mul tekkis soov Saaga abil veidi oma juurtega tegelda. Tulemuseks on mingi selginud pilt oma rahva loost. Sest üks asi on formaalselt teada nimedepanekust, pärisorjusest, talurahva vabastamisest jms. Teine asi on, kui äkki asetuvad konkreetsed isikud mingisse märgistatud ajastusse.
Naistest ja nende pidevast rase olemisest ma juba kirjutasin. Jälgisin nüüd oma esivanemate käekäiku aastatel 1760-1800.

Ega meestelgi midagi head polnud. Maa kuulus ju mõisnikule, taluperemees (PM) oli mingit sorti projektijuht, kelle mõisnik võis suvalt välja vahetada.
Mu esiema Krete oli vana Jüri (PM) noor naine, arvult kolmas. Ei tea, kuidas need abielud sõlmiti aga mõisnik pidi kindlasti seal nõusoleku andma. Kahekümnekolmandaks eluaastaks oli Krete  sünnitanud kaks tütart, kes surid. Samal aastal, kui suri noorem tütar  (kes oli kaks aastat vana), suri ka Jüri. Selle talu uus peremees oli enne naabertalus sulaseks. Ju ta oli tubli tööinimene, sest Jüri täisealised pojad seda rolli ei saanud.
Aga Krete pandi kohe (poole aasta jooksul) mõisa teises servas elavale lesestunud PMile Mangole naiseks. See Mango oli minu esiisa. Mangol oli eelmisest abielust elus neli last ja nad said Kretega kolm last. Viimased lapsed olid kaksikud  ning Krete suri. Üks kaksik jäi elama ja mina olen selle kaksiku viienda põlvkonna lapselaps. Aga vanale Mangole leiti uus perenaine Ann. Ann sünnitas seitse last ja elas 80 aastat vanaks.

Posted by: Mirri | detsember 30, 2008

Igatsus PROHVETI järele

Olen nõus Kaplinskiga, kes kirjutab 23. detsembri Päevalehes: ” Mis puutub eestlaste religioossusse, siis paraku näivad eestlased olevat üks Euroopa ebausklikum rahvas. Astro-hiro ja muu sellise surimuri lokkamine hakkab juba häirima, eriti kui sellega käib kaasas võõrdumine teadusest.”
Teatavas mõttes illustreerib seda tõsiasja järgnev võrdlus.
Hiljuti läksid manalateele kaks inimest. Harold Pinter ja Samuel P. Huntington. Kaks kirjutavat inimest. Pinteri surm pani enamuses Briti ja USA suurtes päevalehtedes aja seisma. Teade tema surmast ilmus suure esimese uudisena. Järgnesid arvukad järelhüüded ja analüüsid.
Nobeli kirjandusauhinna võitis Pinter 2005. aastal. Oxfordi inglise keele sõnaraamatus on omadusõnana märgitud ka sõna pinteresque ehk pinterlik.
Huntingtoni surmast oli ametlik nekroloog kolmandal leheküljel, ent ei mingit erilist tähelepanu. Sest tegemist on ikkagi tähelepanu väärivate mõtlejate enneminevikuga, ent Eestis mingi kummalise asjaolu tõttu pinnale jäänud isikuga. Vahest polegi selle asjaolu selgitamisel kõige ebaolulisem see, et oma laadilt on Huntington  SUUR ÕPETAJA, GURU. Me oleme harjunud suurte õpetajatega, olgu selleks siis Marx või Lenin. Mõnele sobib ka Heidegger.

Demokraatlikus mõttemaailmas pole aga gurudel kohta. Siin teevad ilma Pinteri tüüpi mõtlejad. Natuke kurb, et meie ajakirjanduses Pinter märgatavalt vähem tähelepanu sai kui Huntington.

Posted by: Mirri | detsember 28, 2008

No ja rikkusidki ära

Olen jälle tige. No mis häda oli teha Savisaarest sportlaste õhtu peakangelane? Muust sellest kontekstis juttu polegi. See autasustamisüritus on ju ikkagi sportlastele pühendatud. Tundsin tänavu selle vastu erilist huvi, kuna mulle meeldib Kaia Kanepi. Ja ka Carmen Kass on võluv ja tema nägemine rõõmustab silma. Praegu näib, et selle sündmuse suurkujud on hoopis Kersna ja Savisaar. Mina arvan ka, et Kersna leidis, et selle õhtu valguses ta eriti hea välja ei paista. Lisaks veel koolipõlve suure armastuse ja endise elukaaslase Vilja praegune abikaasa Savisaar.

Ma arvan, et miks Kersnal on mingid tunded Savisaare vastu, pole üldsegi poliitiline. Ja inetu on seda lugu niiviisi poliitilisena serveerida.

Posted by: Mirri | detsember 26, 2008

Häälekandja?

Teismelisena protesteerisin elu vastu oma depressiivses väikeses kodulinnas. Mulle näis, et ainsad uudised, mis üldsusele huvi pakkusid, olid stiilis kes kellega käib, kes saab lapse või kes ei saa neid üldse. Eriti suurt põnevust pakkus kohaliku kangelase purjuspäi magamine koolimaja trepil.

Ajalehte on kutsutud häälekandjaks. Ma pole kunagi tegelikult aru saanud, mida see peaks tähendama. Võib-olla on siin mõeldud hääle (mõtete?) võimendamist ajalehe vahendusel? Hm …kandev hääl,… hääl kannab…Ja kui pole kandev ega ei kanna, siis tuleb kandja muretseda?

Praegu vist ajalehtedel erilist kandmise missiooni pole. Praeguste ajalehtede missioon on garanteerida oma omanikele tulu. Tulu tõuseb siis, kui lugeja loeb teda huvitavaid asju. Ja siinkohal on mul tunne, et ajalehtede arvates on Eesti üks väike depressiivne asula. Ntx Postimehe netiväljaande esileht teatab suurtest uudistest, et Kadri Tali saab teise lapse ja Meelis Atonen kaksikud. Lisatud on ka tulevaste lapsevanemate pildid. No ma saaksin aru, kui teatatakse mingi väljasureva loomaliigi paljunemisaktist. See, et Atonen lapsi saab, ei tohiks küll mingi uudis olla.
Mina loeksin ajalehest parema meelega ntx kasvõi lõppeva aasta kõige suurema finantsskandaali korralikku analüüsi. Ma mõtlen seda Madoffi püramiidskeemi, mille tulemusena haitus 50 miljardit (uhh, mis hirmus suur arv!!) dollarit. See skandaal on ju nii suurejooneline, et mõjutab majandust maailma erinevais paigus. Selles kontekstis olen ma valmis isegi klatsi vastu võtma. No ntx Spielberg ja see, kuidas tema sinna võrku sattus jms.
Sellest klatsist oleks ju midagi õppida.

Nojah, äkki on meie väljasureval rahval ka nendest paljunemislugudest midagi õppida? 🙂

Posted by: Mirri | detsember 15, 2008

Remont

Suvel leidsin, et korter vajab pisikest sanitaarremonti. Seinad, laed, uksed-aknad tahavad värvimist. No hakkasin siis igasugustelt remondimeestelt hinnapakkumisi küsima.  Esimene tahtis töö & materjalide eest 130 000 EEKi. Et tema ei tee mingit labast euroremonti vaid tõelise väärt remondi. Nojah, minu rahakott siiski nii peent remonti heaks ei kiitnud. Teine küsis 92 000 ja siis veel üks 60 000. Loobusin. Kuna selle sekeldamise peale oli suvi otsas, otsustasin järgmisel suvel ise pintsli kätte võtta.  Mu elukorraldus on nimelt selline, et vaba aega pintseldamiseks leiaksin vaid suvel.  Novembri lõpus tuli mulle uitmõte, et otsiks veel värvijat. Ja leidsingi. Seekord oli hind 13 000. Võtsin pakkumise vastu.  Töö on väga korralik ja tehti ära kolme päevaga.  Täpselt selline töö, mida ma soovisin. Kilkasin rõõmsat hinda oma headele tuttavatele. Need väitsid pärast pisikest analüüsi, et niisugune sellise töö hind praegu ongi.

Hm. Mis värk see suvel siis oli?   Kas ma näen tõesti nii rikas ja loll välja, kellelt võib küsida eiteamida. Või sattusid mulle kogemata eriti ahned kujud ette?  Või on selle majanduslangusega ikka tõsi taga?

« Newer Posts - Older Posts »

Rubriigid