Posted by: Mirri | jaanuar 8, 2009

Nõiajaht

Mind häirib see horoskoopide armastamine ja igasuguste mustade kassidega kohtumiste lugemine. Minu hea kõrgharitud ja teaduslike kraadidega pärjatud tuttav teatas hiljuti, et lükkas oma hädavajaliku kirurgilise operatsiooni pool aastat edasi, kuna siis olevat tähtede seis parem! Ta otsustas veel pool aastat tugevat valu kannatada.

Huvitav, milline faktor see on, mis on esile kutsunud minu armsa rahva vaimu hääbumise? Kuhu on kadunud selge mõistus ja rahulik analüüs? Miks küll otsitakse igasuguseid märke ja usutakse mingisse veidrasse ettemääratusse? Miks arvatakse, et kõik on kusagilt kõrgemalt poolt organiseeritud ja midagi ei saa toimuda lihtsalt asjaolude kokkulangemise tulemusel?

Miks on inimesed väga valmis uskuma igasuguseid vandenõuteooriaid? See lihtsalt heast usust mingite kolme-nelja mehe peale näpuga näitamine, et nemad selle aprillimäruli korraldasid, on sama tüüpi vaimu sünnitis. Selliseid märuleid toimub ju ka ntx kasvõi Pariisis. Ja alati on selge olnud, et pinged kogunevad pikalt ja tülid lahvatavad mingi ajendi tõttu. Tark oleks olnud ette aimata, milline samm võib viia märulini.

See lame mõne isiku süüdistamine meenutab mulle lugu lapsepõlvest. Mu vanaema eakaaslasest naabrinaine kurtis taga oma surnud lapsi. Üks uppus, üks suri mingisse kõhutõppe ja üks rõugetesse. Aga naabrinaine oli siiras veendumuses, kuri Leenu kaetas ta lapsed ära, mille tagajärjel need surid. Mu vanaema ütles, et see Leenu olla olnud tõesti pahatahtlik ja kurja pilguga…

Ja polegi väga ammu, kui nõiad ära põletati. Rahva õiglustunne lihtsalt nõudis seda.

Advertisements

Responses

  1. Vòtad mul sònad suust!! Vòiks arvata, et nòukogude liidu minevikuga inimesed ei usu kòike, mis meedia rààgib, aga osutub, et usuvad ja kuidas veel… Pealkirju usuvad. Kollaseid pealkirju.

    Ma lihtsalt ei saa aru, mis Eestis lahti… Vòi on see, et mòistlikud inimesed ei julge enam rààkida? Mhmh, endises Jugoslaavias làks ka sedasi.

    Nòidade paralleel on super. Aitàh selle posti eest!

  2. Nõidu põletati põhiliselt sellepärast et keegi oli lihtsalt ilusam ja targem ning kade inimene andis ta nõiana üles. Stalini ajal saadeti sarnastel põhjustel inimesi kaugele maale või lasti maha. Rahva õiglustunne võidutses. 🙂
    Aga inimloomus nõuab millessegi heasse uskumist.

  3. Nõidade põletamine polnud algatatud mitte rahva suurest õiglustundest, vaid pigem just selle sama rahva kontrollimiseks.
    Kõik suured diktaatorid on avastanud, et rahvas on kõige rohkem kontrolli all siis, kui kõik kardavad, samal ajal naabreid maha müües.
    Kirikliku võimu ajal müüdi sõpru/tuttavaid/naabreid nõidade pähe, et vaid oma nahka säästa.
    Nõukogude ajal kaevati organitesse.
    Fašistlikul Saksamaal samamoodi.
    Põhja-Koreas, Kuubas, Hiinas pole need ajad sugugi möödas.

    Jah, 4 mehe süüdistamise kohta on meil raske midagi põhjapanevat öelda, vaid korraldajad teavad, kes tegelikult korraldasid.
    Riigikohtu lahend on see, mis selgitab lõpliku viimase tõe.

    Hea on see, et ei toimunud avalikku hukkamist, kuid iga hinna eest eeldada, et nad süütud on, on samuti ennatlik.

    Lugupidamisega…

  4. Jah, Vertigo, sul on 6igus, me ei tea kas nad tegelikult on syytud. Aga “t6de” me ei saagi kunagi teada, peaasi, et protsess selle valjaselgitamiseks on nii 6iglane ja 6ige kui v6imalik. Poliitikute valjaytlemised sel teemal muidugi olid taiesti lubamatud, sest nad 66nestasid riigi kohtuv6imu.

    Mis puutub tahtede seisu jne, siis mina ka sellest ei saa aru. Yhiskonnas on midagi viltu t6epoolest aga eks igal inimesel on l6ppude l6puks 6igus olla loll (kuigi siin on kysimus, kas tema lollus juba teistele kahjulik pole, sest tema lahedased ju kannatavad ta valu parast).

  5. Nojah. Üks mu parimaid sõpru, lingvist (doktor), uurib vabal ajal väikest viisi astroloogiat, nagu kord selgus. Aga pean möönma, et ta on üks väheseid seesuguseid, keda ma tunnen. Tema astroloogiahuvi ei sega ta muid tegevusi õnneks põrmugi, tundub mulle.

    Nende pronksiööde ja vastava kohtuprotsessi kohta. Eile õhtul vaidlesin sel teemal pikalt ühe teise hea sõbraga, kes on samuti doktor, kirjandusteadlane. Ta näis olevat kaljukindlalt veendunud, et Venemaa on pronksiööde taga ja kohtusse antud nelik on Vene käsilased. (Ja et kohtuotsus oli “Eesti riigile näkku sülitamine”.)

    Noh, vabalt võib nii ju ollagi, et on käsilased jne, mõtlen ma (n-ö mine isahane tea), aga kui kedagi karistada, siis on vaja see muidugi kõigepealt nagu kord ja kohus tõestada, eks ole. Mullegi pole Dimitri Klenski ja nood teised kohtualused isiklikult teps mitte sümpaatsed, aga ma ei leia, et sellest nende vangipanekuks kaugeltki piisab. Ja pealegi: miks ma peaksin Eesti kohtusüsteemis ja uurijate pädevuses nii hirmsasti kahtlema? Üldse: kui mingi näkkusülitamine aset leidis, siis kes kellele sel juhul näkku sülitas? Eesti riik Eesti riigile? See on ju võimatu.

    Mis mind eilse vestluse juures kurvastas, oli see, et niipea kui hakata nüansseeritumalt rääkima, siis sugenevad (umbes 2007. aastast peale) vestluspartneris kahtlused, et äkki ma olen kommunist ja venemeelne vms. Noh jah, kommunism on mulle isiklikult ülimalt ebameeldiv ühiskonnakord ja mingitki tõmmet ma NSVL-i ega ka Putini Venemaa jms suhtes ei tunne. Ja teiselt poolt, sama vastik kogemus: mõnigi kord kui nt mõne sakslasega samu asju arutada, siis tekib vestluspartneril kahtlus, et äkki olen ma russofoob ja fašist vms.

  6. Jah, V.A. kirjeldab suurepäraselt seltskondliku vestluse võimalust praeguses Eestis.

    Väljaspool oma vanade tuttavate ringi tuleb alati pronksiöö teemale teha ülipikk sissejuhatus hulkade psühholoogiast jms, enne kui üldse teema ligi minna. Siis saab natuke rääkida, enne kui venemeelseks või naiivseks hakatakse tembeldama.

    Venemeelseks millegipärast harvem. Tavalisem on naiivse inimese silt.

  7. Selles, kas kogu “ürituse” taga olid suuremad (idapoolsed) jõud, ei kahtle ka mina. Jälgides tänavale kogunenud inimeste väljendusviisi, meetodeid ning lõpptulemust, pole võimalik, et nad ise oma peaga oleks suutnud sellist asja korraldada.
    Nende 4 isiku seotuse uurimisega veel tegeletakse, isiklikult usun, et seotud on nad kindlasti (näitena kasvõi Ekspressis avaldatud kõneväljavõtted), aga kas just korraldajad…näitab aeg.

    Ükski poliitik ei tohiks nõuda süüdimõistvat otsust, aga kui ta teeb seda oma arvamuses, siis tuleb ikkagi aru saada, et ka poliitik on eelkõige inimene ning seejärel poliitik.
    Kui aga tekiks olukord, kus poliitik oma võimu kasutades üritab reaalselt otsust muuta, siis tuleb see isik vastutusele võtta seaduses ettenähtud korras.

  8. Vertigotoomas – olles ise seal tänaval olnud, siis minu arvates see ei olnud “korraldatud”, korraldus ise. Paljud kohalolnud olid sellest ka kohkunud, sellest mis toimuma hakkas ja ei osanud enam üldse eriti käituda.

    Ka eestlased, nägin ise ka üht tüdrukut, kes jooksis Pärnu maanteel edasi-tagasi ja rääkis omaette “mis ma tegema peaks, mis nüüd saab”. Ma ütlesin talle, et “mine koju”. Ta vist läks ka, ma loodan. Suur osa lihtsalt vaatas, osa marssis mööda teid ja osa lõhkus ja laamendas ja osa tegid lõkkeid. Igaüks mõtles seal just oma peaga – või jättis mõtlemata, kuidas võtta.

  9. Ega laamendavat rahvast juhendada niikuinii ei saa. Kogunemist ning meelestatust aga küll.
    Oma kohustustega seoses olin sunnitud sellesse piirkonda tol hetkel sisenema…seal viibima ning ka lahkuma, ehk siis tean ka mina, millest räägin.

    Mõtlemise kohta, see võib olla subjektiivne, aga ma olen veendunud, et kõik kohalviibinud mõtlesidki omal kõrgeimal tasemel.
    Ehk varastasid, lõhkusid ning kaklesid pätid.

    Meeleavaldamine on inimese õigus, paraku ka Rahvusraamatukogu juures toimunu polnud meeleavaldus.

  10. Avalikkuse ees on poliitik eelkõige poliitik ja siis alles inimene (kui üldse 😉 ). See ju poliitikuks olemise mõte ongi. Eemalduda oma pisikesest minast.

  11. Misasja? Kuidas aru saada, et nn poliitik INIMESENA ei poolda õigusriiki? Kuidas ta siis kvalifitseerub õigusriigi poliitikuks? Et käib tegelt ringi nuga õigusriigi suhtes taskus? Ja meie usaldame talle oma riigi saatuse?!

  12. No selline lause on omalooming.
    Väitsin, et ka poliitikul on õigus väljendada oma arvamust otsusesse (Kas see meeldib talle või mitte)

    Kui vähegi tähele panite, siis Justiitsminister ega ka prokuratuuri esindajad ei kobisenud otsusest rohkem kui korrektne on.

    Ning teatavasti saab poliitik alguse just isiklikust arvamusest, mitte vastupidi.

  13. Kui poliitik kritiseerib kohtuotsust, siis ta avaldab sisuliselt kohtule survet. Niisuguse lapsuse eest astutakse mujal maailmas poliitikuna tagasi. Mulle meeldis selles kontekstis Ansip, kes ütles selgelt ja rõhuga, et tema ei kommenteeri kohtute otsuseid.

  14. Kohtu kritiseerimine on samamoodi vaba ühiskonna osa.
    Ma mõistan, et kui Kuubas/Põhja-Koreas riigipea teatab, et talle kohtuotsus ei meeldi, siis oma enda heaolu nimel kohtunik muudab enda otsust.

    Jah, peaministri ning justiitsministri vaikimine on eetiline, sest nemad ka pea ainsad, kellel võimalust miskit teha.

    Poliitik üldiselt aga võib samamoodi öelda, mis talle meeldib või mitte, probleem tekiks siis, kui nendel ütlemistel oleks mõju.

    Küsimus pigem selles, kas ise usaldada kohtusüsteemi või mitte.
    Mina usaldan.

  15. Mis poliitik see on, kelle ütlemistel pole mõju? Kes selliseid valib ja millisel otstarbel? Et oleks ilus vaadata?

  16. Mina ei vali sõnade järgi..vaid tegude järgi, sellel on suur suur vahe.

  17. No nii. Et hoida ära teema arendust tüüpi: Poliitiku teod ongi sõnad ja tema sõnad ongi teod, sulgen selle posti kommentaariumi. Vabandan huviliste ees aga mulle ei meeldi konkreetsuse kadumine.


Kategooriad

%d bloggers like this: