Posted by: Mirri | detsember 3, 2008

Abort, võrdsed õigused ja esiemade elu

Praegu on kibekiire aeg ja ma siban aasta lõpus alati tekkivate eesmärkide nimel nagu  reklaamijänku. Ühel vähestest vaba aja hetkedest silmitsesin oma sugupuud. Pilk jäi peatuma vanavanaemal. Ta oli oma mehe teine naine. Esimene suri kolmekümneneljaselt, sünnitades kolmandat last, kes ka suri. Vanavanaemale oli eluaastaid antud kuuskümmend neli. Ta sünnitas üksteist last ja see sündide ajalugu on järgmine
1. P(oeg) 1863 elas 72 aastaseks
2. P 1865-1865
3. T(ütar) 1866-1867
4. P 1868 elas neljakümne aastaseks
5. P 1870 elas 70 aastaseks
6. T 1872 elas 80 aastaseks
7. T 1875-1876
8. T 1879-1883
9. T 1882-1883
10. T 1884 elas 82 aastaseks
11. P 1887-1888

Seega oli mu esiema praktiliselt kogu fertiilse aja kas rase või väikese lapsega ning tema üheteistkümnest lapsest suri lapsena kuus, viis neist lausa imikuna.

Ei kommenteeri. Igaüks võib ise mõtiskleda teemal abort ja naise elu.

Ja see kõik juhtus ju vaid mõned inimpõlved tagasi.

Advertisements

Responses

  1. minu vanaema sünnitas 10 last, kellest 5 surid kõik enne aastaseks saamist.
    no comments.

  2. Vanaemaga olid mul lood paremad. Kuus sünnitust ja kaks surid lastena rõugetesse. Üks oli kahene ja teine neljane.

  3. Delikaatne teema muidugi, aga…

    M: Ja see kõik juhtus ju vaid mõned inimpõlved tagasi.

    Aga kui me keeraksime aega veel tagasi. Nii sadu imimpõlvi? Umbes.
    Ma lugesin ühte käsitlust, et kui olid korilased-kütid, kes ringi rändasid. Siis said imikut süüa ainult rinnapiima. Saia ja lehmi ju ei olnud.
    No ja bioloogia pidi nii käima, et imetamise ajal ei rasestu. Või vähemalt ei rasestu nii kergelt. Sihuke… maeitea hormoonid või nii.

    Ja siis lapsed imesid miski 3-5 a vähemalt. Ja ülerahvastatust ei tekkinud. OK! Ei tekkinud nii kiiresti. Pealegi ei saanud ema kahte imikut kaasas tassida. Sai olla ainult üks laps. Mis teistest sai? Eks tänapäeva mõttes oli aeg muidugi julm, aga, noh, see tänapäeva suhtumine paleoliitikumi üle kandmine – see ei ole vähemalt teadlaste jaoks jälle miski lähenemine.

    Nii. Aga kui jäädi paikseks, siis muidugi värk plahvatas. Oli näiteks lehmapiim ja jahu ja siis läks põrgu lahti. Ülerahvastatus muutus totaalseks ja väga kiiresti.
    Muidugi mitte tänapäeva mõttes, aga asi lõppes siiski keskkonnakatastroofidega. Mesopotaamias, Kreekas… ega ma ka täpselt ei tea. Kõige markantsemad juhud olid vist Kesk-Ameerikas, aga seal oli jälle vihmametsa ümberringi piisavalt, seal ei läinud asi kõrbeks kätte.

    Eks ta ole. Aga oli ka selliseid kummalisi asju. Amazonases olla olnud miski tee, mida vanamutid teadsid. Võtsid tassikese ja ei rasestunud. SEITSE AASTAT! 😉 No ja kes ümber mõtles, siis oli neutraliseeriv tee ka.

    Need tüübid olid enam-vähem kiviaegsed.
    Kirja pani selle üks ameeriklane. Mutid talle muidugi retsepti ei öelnud. Ameeriklane siis imestas, et tõepoolest, et primitiividel oli sündimuse reguleerimine.

    Ühesõnaga: kujutage ette – tüübid tiksuvad kusagil vihmametsas igavesest ajast igavesti mingi paar tuhat nägu koosseisuga: Nii palju kui on resurssi, nii palju ka inimesi. Sustainable – ei saa vist eitada.
    Ja kui nüüd tänapäeva nn. tsivilisatsiooniga võrrelda – süda läheb pahaks tegelt. 😦

  4. See muidugi ei ole nii, et imetamise ajal ei rasestu. Mõnel muutub tõenäosus rasestuda väiksemaks aga rasestub ikka. Vanasti imetati last ikka nii kaua kuni piima oli, vahel nii 2-3 aastat, st kui naisel õnnestus mitte rasestuda. Imetamine jäi järgi siis, kui naine jäi uue lapse ootele. No polnud enam piima.

  5. Mul pole tsitaati käepärast, aga oli viidatud mingile uuringule, et vahe selle rasestumisega on ikka üsna märkimisväärne. Ja imetamiajaks oli seal ka koguni 4-5 aastat. Nende nn. loodusrahvaste ehk siis rändeluviisiga korilaste-küttide puhul.
    Asi oli siis selles ka, et neil lihtsalt ei olnud imikule muud sobivat toitu, siis kui põllumajandust veel ei olnud.

    See oli miski raamat/uurimus, kus autor seadis paljud nn. üldlevinud tõed kahtluse alla. Näiteks sihuke asi ka veel, et 80% tarbitavast toidust oli tegelikult taimne ja suurte loomade küttimise kohta ei ole tegelikult tõendeid enne ülempaeloliitikumi.

    Ühesõnaga: asi selles, et nii öelda üldlevinud arvamused ei pruugi tegelikku seisu kajastada. Ajalooteaduses toimuvad ka pidevalt muutused ja tehakse uusi järeldusi. Estis on muidugi tihtipeale seis, et nendest uuringutest ei teata ja korrutatakse pidevalt selliseid pisut vananenud seisukohti. See on paljude valdkondade puhul nii.

  6. Uurimisi on mitmesuguseid. Aga see on aabitsatõde igas fertiilses eas naisele, et imetamine ei välista rasestumist. Ja näiteid, kus imetav ema jääb lapseootele, on küllaga. Isegi minu tutvusringkonnas.

    Kuna rasestumine on üldse üks individuaalne värk, siis võib muidugi neid olla, kellele imetamine mõjub blokeerivalt. Sest nii ju mõned arvavad ja kus suitsu seal tuld. 🙂

    Nagu vanarahvas ütleb, jääb üks rasedaks kui mees talle oma pükstega vastu tagumikku lööb, teist aga tuleb lausa …no ma ei ropenda.

  7. M: Ja näiteid, kus imetav ema jääb lapseootele, on küllaga.

    Loomulikult. See ei ole mingi 100% asi. Ja ma lugesin ka viidet uurimusele, mitte uurimust ennast. Seal oli veel mingi sihuke asi ka, et mitu korda päevas. Ühesõnaga, see oli keerukam pisut.

    See “vaba assotsiatsioon” siinse kirjutisega seoses tekkis pigem sellest, et mulle tundub, et sageli inimesed siin maal arvavad umbes nii, et “KÕIK inimesed on ALATI elanud umbes nii nagu Eesti talus 150 a tagasi”.
    No selline üldlevinud arvamus niisiis.

    Mulle jälle tundub, et järsku oleks siiski huvitav uurida, et kuidas asjad ikka tegelikult on olnud. Ja kui pisut uurida, siis selgub, et inimesed/kogukonnad/ühiskonnad on olnud ikka väga erinevad.

    See ei olnud siis kriitika siinse kirjutise suhtes, lihtsalt sihuke vaba mõttekäik.

  8. Nojah, mina kirjutasin oma vanavanaemast hoopis teisel ajendil. Mulle tundub, et sageli inimesed siin maal ei kujuta ettegi, kuidas elati Eesti talus nii umbes 100 aastat tagasi. Et on mingi romantiline müüt. Aga reaalsus oli suht jõhker. Ilmselt samasugune nagu praegu mingis Aafrika viletsas külas. Kui ma vaatan vahel televiisoris kaadreid Aafrikast, kus mingi vanker logistab liivasel külavaheteel, siis tuleb mulle meelde lapsepõlv vanavanemate juures. Teed ja vankrid olid samasugused. Nahavärv on teine aga inimeste ilmed on kuidagi tuttavad.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: