Posted by: Mirri | november 9, 2008

Mehed minu elus (väljavõte)

Täna on isadepäev. Nojah, esmakordselt tähistati isadepäeva 1910 aastal Washingtonis ja USAs on see riiklik püha alates aastast 1966. Hm. Sain teada, et see polegi niivõrd isadepäev kuivõrd päev oluliste meeste auks. No, et sellel päeval peetakse meeles mitte ainult isa, vaid kõiki neid mehi, kes on elu jooksul olulised olnud: vanaisad, onud, vanemad vennad, ristiisad jne.

Alustaksin ristiisast. Tegelt pole teda minu elus olnud, ma ei tundnudki teda. Tegemist oli minu ekstsentrilise tädimehega, kes suri kahtlastel asjaoludel kui ma olin kuus aastat vana.

Isaisa. Ka teda pole mu elus olnud, sest ta suri, kui olin kolmene. Aga tean temast siiski palju, sest kui olin suvel maal, siis külarahvas ikka rääkis. Ta olla olnud väga musikaalne mees, kes mängis külapidudel lõõtspilli ja viiulit. Lisaks armastas napsu ja naisi. Mutikesed ikka viitasid vahel mingite onude poole ja ütlesid, et need olla minu pool-onud. Kui ma vanaemalt pärisin, mis värk on, siis vanaema naeris. Ja vastus oli alati üks:” Ei mina pole küünalt hoidnud. Aga Jaan oli lahke mees ja aitas ikka hädasolijat!”. See vanaema oli mul erakordne. Alati heatujuline. Mäletan, et minu küsimusele, mis on patt, vastas ta :”Patt on see kui patta situd, söögiriista ära rikud!”
Mu ema ei olnud nii vabameelne ja pärast maalt tulekut pesti meid ikka korralikult puhtaks, et igasugused patta sittumised peast välja läheksid.
Emaisa. Ka väga musikaalne, ent omaette hoidev vaikne mees. Ta oli tuntud kui osavate kätega meistrimees, kes ehitas tuuleveskeid Lõuna-Eestis. Abielludes minu vanaemaga sai koduväiks rikkas talus. Vanaisa armastas puutööd ja tegi ka meile, oma lastelastele, igasuguseid mänguasju ja lapsesõbralikke tööriistu. Ta sõrmitses õhtuti kannelt ja rääkis meile armsaid jutukesi. Minu mälus on päikesepaisteline päev ja vanaisa istumas trepil. Mina, väike heledapäine tüdruk, aga tulen metsast maasikaid täis kruusiga ja sirutan selle vanaisa poole. Ma armastasin oma vanaisa, olin kaheksa aastane kui ta suri. See oli mulle raske aeg ja mul võttis kaua, et harjuda sellega, et lähedane võib kaduda.
Mul oli üks onu, ema vend. Aga temast olen ma juba kirjutanud.
Vanemat venda mul pole. Teistest meestest ehk järgmisel isadepäeval. 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: