Posted by: Mirri | oktoober 10, 2008

Minevik, tüdrukud ja jalgpall

Tegelt üllatab mind aegajalt see, kui halvasti me tunneme oma lähiajalugu. Seda ajalugu, mis on seotud inimeste igapäevase eluga. No peenelt väljendades üllatab mind meie inimeste vähene sotsiaalantropoloogiline informeeritus Eesti lähimineviku elust. Meie lähiminevik ei olnud ju valdavalt poliitiline, kus inimesed kogu aeg kartsid. Lapsed ei kartnud suurt midagi ja elasid oma teguderohket lapsepõlve.
Praeguse kirjutise ajendiks on mul Punase Hanrahani kurvastus jalgpalli mängivate tüdrukute pärast. Tegelt on Eestimaa ammust aega olnud Põhjamaa, st maa, kus naised ei ole kaup ega iluasi vaid inimesed.
Ma ei tea täpselt, milline on praegune väikelinna laste elu. Aga ma kirjeldaksin oma lapsepõlve (aastad 1954+) mängusid.
Väikelinnas oli linnaäär lähedal ja seal laius kõnnumaa, kuhu vanemate abiga olid tehtud nii jalgpalli kui ka võrkpalliplatsid. Jalgpalli mängisid põhiliselt lapsed aga võrkpalli mängisid õhtuti ka meie emad ja isad. Ikka segavõistkondades. Ja mingit õllejoomist sinna juurde ei käinud.
Jalgpalli mängisime praktiliselt igal ilusal vaheaja päeval. Võistlused naabertänavaga olid tõeliselt vahvad! Tüdrukuid oli vist kolmandik. Meil oligi tüdrukuid tänaval vähemuses.
Ja üldse ei olnud tollel ajal laste seas erilist tähtsust oled sa poiss või tüdruk. Igasugused sportlikud mängud olid segavõistkonnaga. Lihtsalt kaptenid valisid kogunenud laste seast kordamööda oma võistkonna. Ja kuna tüdrukud polnud poistest kehvemad tekkisid alati segavõistkonnad.

Rahvaste pall, võrkpall ja jalgpall olid meie lemmikharrastused. Lisaks loomulikult igasugused peituse-otsimisemängud, trihvaa ja mädamuna. Armastasime ka igasuguseid noamänge, mis olid seotud täpsete noavisetega. Ja iialgi ei tekkinud kellegi tõrjumist soo pärast.
Üldiselt ei olnudki kaaslaste kiusamist. Ju oli meil muudki teha. Ainukesed tõsised nägelemised tekkisid jalgpalli reeglite pärast. Aga platsi läheduses elas meie matemaatikaõpetaja, kelle poole me tüli ägenemisel pöördusime. Tema teadis kõiki reegleid ja kunagi ei keeldunud ta meile neid selgitamast.

Advertisements

Responses

  1. Mirri blogi on mu yks lemmikuid muuseas selle parast, sest tema vanuses inimesed peaaegu kunagi ei pea blogisid ja tal on alati huvitavad motted ajast, mida jarjest vahem maletatakse (ja internetis ei kajastata). Nagu jallegi see sissekanne — mingis mottes oli ju kole kurb ja vaene aeg see 1954 aga oma lapsepolveaega ei saa ju valida.

  2. Ma ei arva, et aasta 1954 oli eriliselt kurb. Tõenäoselt oli see märgatavalt helgem kui ntx 1944-1953. Stalin oli just surnud ja inimesed said vabamalt tegutseda. Hakkas suur individuaalmajade ehitamine. Suvel paistis soe päike ja talvel oli palju lund.

  3. Kaheksakümnendatel paistis ka suvel soe päike ja talvel oli palju lund!!!

    Aga ma arvan, et see “tüdrukud ei mängi jalgpalli” pärineb just üheksakümnendatest, siis kui hetkeks levis eesti ühiskonnas arvamus, et kõik, mis oli NSVLiidus, oli “kommunistlik” seega saatanast ja naised peavad olema kodus. Noh, õnneks hakkab see mööda minema.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: