Posted by: Mirri | september 23, 2008

Lapsed ja töö

Vaatasin eile mingit filmi, mis demonstreeris suhkrumagusalt armastava isa käitumist lastega. Loomulikult käisid lapsed lõbustuspargis ja loomulikult mängisid nad totraid mänge, kus mingi loll lõust ootamatult välja kargab, jms… Ja mul oli neist lastest lõpmata kahju. Nii nagu on mul kahju kõigist lastest, kelle rõõmud ja tegevused koos vanematega piirduvad ainult totrate eesmärgita mängudega.

Kui ma meenutan seiku oma poole sajandi tagusest lapseeast, siis ei ole esimesed meeldivad mälestused mitte mingid laadad ja tsirkus. Ka need olid, aga helgete mälestuste laekasse need ei lahterdu.

Kõige eredamad ja tõesti helged mälestused on mul seotud heinateoga ajast, kui ma olin seitsmene. Õde oli mul kümme ja vend neli aastat vana. Vanaisa oli meile kõigile rehad teinud. Mu väiksele vennale ka!
Ja kui siis tuli suur must pilv ja kuiv hein oli maas, siis rabasime kõik nagu suutsime. Ja milline rõõm oli pärast tehtud tööst. Vanaema kiitis alati, kui tublid me olime ja kuidas ilma meieta oleks talvel lehmad nälga tundnud… .

Takka järgi mõteldes arvan, et nii mina kui ka mu õde tegime tõesti midagi ära, sest hein on ju kerge. Ja vennake tegi oma tubli hakkamisega selle töö ära, et talle polnud hoidjat vaja. Ega ei saa ju nelja aastast inimest kuhugi suurde majapidamisse üksi jätta. Aga ta oli üks meie tiimist ja sama moodi õnnelik nagu me kõik, et kuiv hein sai lakka.

Teine mälestus, mis mulle alati meenub, kui lapsepõlve rõõmudest ja mängudest juttu tuleb, on kanade kaitsmine. Meil oli suur kanakari. Ja selles maanurgas oli palju kanakulle. Laste pidevaks kohustuseks oli valvata, et kullid kanadele kallale ei tule. Selleks tuli taevast jälgida. Nimelt tiirutab kull pikalt potentsiaalse ohvri kohal. Ja meie pidime vanaisale teatama, kui selline tiirutaja tekkis. Ja loomulikult ka ise karglema ja karjuma. Saime selle tööga enam-vähem hakkama, kuigi ka üks kulli viidud kana on mu mälus. See oli omamoodi põnev pilt, kui kull lendas, kana küüniste vahel.

Advertisements

Responses

  1. […] armastas puutööd ja tegi ka meile, oma lastelastele igasuguseid mänguasju ja lapsesõbralikke tööriistu. Ta sõrmitses õhtuti kannelt ja rääkis meile armsaid jutukesi. Minu mälus on […]


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: