Posted by: Mirri | august 20, 2008

Pisa, pisike mina ja Friedebert Tuglas

Juuli lõpus oli mul rõõm olla Itaalias. Imeline kaunis maa. Vahel oli mul lausa raske selle ilu lummuses rahulikuks normaalseks inimeseks jääda. Kord oli tahtmine rõõmust huilata ja siis surus see kõik mu nii maad ligi nii, et tahtsin nutta. Ja kõiki linnu iseloomustas aktiivne elu ja uudishimulike turistide hordid.
Eriline oli päev Pisas. Ega ma enne Pisast palju muud ei teadnud kui seda, et see on Galileo Galilei sünnilinn ja, et seal on vana ülikool (asutatud 1338). Loomulikult teadsin ma, et seal on see kuulus viltune kellatorn. Olin kuulnud ka midagi Pisa peeglivabrikutest aga see info oli kuskil välismälu piiril (no, et kui üteldakse, siis tuleb meelde). Püüdsin oma muljeid kirja panna aga see ei õnnestu, liiga erinev on kirjapandu tegelikult kogetust.

Arvan, et vahemalt üldise formaalse pildi saamiseks on sellest abi.
Näiteks osutub, et kuulsate inimeste rivi , kes on Pisas töötanud on pikk. Rõõmsat aratundmist tekitasid tuttavad nimed, kelle tegemistest koolipõlves on õpitud:
· Enrico Fermi ja Carlo Rubbia, füüsikud & Nobeli preemia laureaadid,
· Antonio Pacinotti, füüsik, dünamo leiutaja,
· Bruno Pontecorvo, füüsik,
· Leonardo Fibonacci, matemaatik.

Koju jõudnud otsisin välja lapsepõlve lemmikreisikirja, nimelt Tuglase oma. Praeguseks vahva ja põnev lugemine.

Friedebert Tuglase mälestused tema esimesest välisreisist aastal 1909 (Vt. F. Tuglas “Esimene välisreis”, lk 79 — 81, Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, MCMXLV).

”Aga lõpuks olime Pisas — ses juba kunstiks moondatud kivide linnas. Kord valitsesid selle kaupmeeste-vabariigi väed maid ja laevad meresid. Sardiinia, Korsika ja Baleaarid kuulusid temale. Siis aga murdsid genualased ja firentselased ta jõu. Ja nüüd oleks tundunud Pisa merelinna osagi käsitamatuna, kui poleks teadnud, et kord Arno jõgi oli kaugele sisemaale laevasõidukõlvuline. Praegu puhkas Pisa sel marmortolmusel lagendikul, mitte küll veel täitsa surnud, kuid ometi vaid enese varjuna.
Poolest päevast jätkus temaga tutvumiseks. Liivastunud Arno jõgi, vaiksed tänavad, surnud patriitsimajad ja siis linnamüüride äärmises nurgas koos kõik see, mille pärast siia õieti tullaksegi: toom- ja ristimiskirik, kõvertorn ning vana kalmistu nende taga. Suhteliselt väikesed ehitised, kerged nagu laste mängumajakesed, marmorpitsilised nagu tordid. Aga kooskõlalised nad on ja moodustavad ses tühjas linnanurgas stiilse terviku.
Muidugi käisin ma nad kõik läbi. Toomkirikus võlusid mõned pronks-uste bareljeefid ja renessansslagi. Bapisteeriumis ristiti parajasti noort Pisa kodanikku, see kisendas, ja kuppel helises vastu nagu kellukene. Ning lõpuks see kõvertorn, mis polegi muud kui toomkiriku juurde kuuluv, kuid eraldi asuv kellatorn,–kui Pisast muud ei teata, siis vähemalt seda tema kauneimat lastelelu ometi.
…………………………
Kuid kõvertornist võis heita pilku ka Pisa vahest kõige huvitavamale vaatamisväärsusele. Siinne Campo Santo pole pindalalt palju suurem kui toomkirik ja moodustab vaid nagu müüridega ümbritsetud õue. Selle kalmistu muld on toodud kord 53 laevaga Jeruusalemast. Kui juba see tõik osutab keskaegse inimese fantaasia laadi, siis veel piltlikumalt teevad seda kalmistu müüride freskomaalid. Need näitavad, mis too inimene minevikust ja tulevikust mõtles. Ühel pool Benozzo Gozzoli novellistliku kompositsiooniga piibliainelised pildid, teisel aga täpsemalt tundmatu autori ”Surma triumf”: selle maailma suurused hinge vaakumas, lahtised kirstud mädanevate korjustega, põrgu enese lõust pärani valla… Ja-jah, kõik liha on kui lilleke! õhkas Pisa muistne kaubahärra seda jubedust vaadates — ja sõdis ning äritses edasi. Inimene on juba kord niisugune. Aga kui palju meeleolukam ja maitsekam oli siiski see viimne puhkepaik, võrreldes Genua Campo Santiga!
Pisa andis juba aimu Toskaana surnud linnadest, kuid ma külastasin veel kolme muudki. Ma sõitsin paarkümmend kilomeetrit edasi Luccasse, kus veetsin öö. Ja järgmisel päeval peatusin ka Pistojas ning Pratos. Kõikjal väärtuslikke toom- ja muid kirikuid, paleesid, linnamüüre — küllalt huviesemeid kunstiajaloolasele. Kuid ühtlasi ka midagi masendavat — just nagu linnad -invaliidid, linnad-kerjused Toskaana tolmuste maanteede ääres…”

Olin ju Pisas peaaegu sada aastat hiljem… Ja ei mingeid linnu-kerjuseid ega -invaliide ei Toskaanas ega Liguurias. Mingi optimistlik energiaküllus igal pool.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: