Posted by: Mirri | august 17, 2008

Ideele pühendatud elu

Ramloff arutleb Vargamäe Anderse elu üle ja teeb kokkuvõtte: “Ma ei tagane oma arvamusest, et Andrese elu oli õudne ja olen rõõmus, et Tammsaare ise näitab, et selline õudne ja õnneta elu on ajast ja arust. Kui ainult nüüd lõpeks ka see Andrese teistele positiivseks eeskujuks toomine … aga ilmselt saab sellest raamatust aru saada erinevalt.”

Minu kooliaeg ja Andrese analüüs jäävad rohkem kui neljakümne aasta kaugusesse. Ma ei mäleta, et keegi meist oleks Andrest positiivseks eeskujuks pidanud. Meie klassis tekkis vaidlus teemal, kas idee (eesmärgi) nimel tohib ohverdada kaasinimesi. Et kas me elame selleks, et surres võiks ütelda, et kogu elu olen pühendanud Suure Idee teenimisele. Taustaks olid tollel ajal ausamba otsas olevad revolutsionäärid jms eneseohverdajad.

Ja mul on meeles, et kõik süüdistasid Andrest Krõõda surmas ja julmuses oma lähedaste suhtes. Samas imetleti tema sihikindlust.

Ramloffi arvamus, et Andrese elu oli õudne ja õnneta on siiski ainult eelmalseisja arvamus. Mina olen seisukohal, et rääkigu inimesed mida räägivad aga kõik me elame “üks päev korraga”. Või “nüüd ja praegu”.

Ma mäletan lapsepõlvest seda tohutut rõõmu, kui suure musta vihmapilve eest sai kuiv hein ära koristatud. Või vanaisa rahulolu, et kevadkünd on tehtud. Ma arvan, et Andrese personaalne elu oli oma rõõmude ja õnnega. Tõsi, surres ei saanud ta positiivset kokkuvõtet teha aga ma arvan, et see pole oluline. Ta elas ühele ideele ja selliste inimeste kõrval elamine on alati kannatus (kui sa ise just samale ideele ei ela). Olgu see idee siis Vargamäe talu, Suur Teadus, vms.

Advertisements

Responses

  1. Heh, meie jälle arutasime (aga me lugesime seda ka kuskil põhikooli alguses), et miks Krõõt ikka nõus oli Andrese juures elama (ja surema) ning kuidas Andres üritas pärast Krõõda surma endale tõestada, et temal ikka oli õigus omamoodi elada ja muutus sellest unistajast – “ehitame talu selliseks-ja-selliseks” tüüpiliseks protestantlikuks töörügajaks, kes teeb tööd töö pärast ega oska enam küsidagi miks või kuidas.

    Aga sellepärast T&Õ 1. ongi hea raamat, et igas ajas leiame me talle oma nurga ja tõlgenduse.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: