Posted by: Mirri | aprill 28, 2008

Uus pronkssõdur

Mulle ei meeldi tänane Iivi Masso kirjutis. See on liialt lihtsustav. Pronkssõdur ei olnud Eestis (vähemalt kuni aastani 1990) mingi stalinistliku sõduri kehastus. Nõukaaeg oli alltekstide aeg. Selle ära unustamine praegu ilma tegevate inimeste poolt on kurjast. See loob pinnase juurteta rahvuseks, kes ei tea ega tahagi teada midagi oma esivanematest ja nende viisist olla ka rasketes oludes vaimult vaba. Pronkssõdur oli kunstnike Trooja hobune. Võim nõudis sõja võidu ülistamist aga nemad pakkusid kurva leinava kuju.

Alltekstidega on ju alati nii, et nad ei saagi kõigile pärale jõuda. Kui jõuaksid, siis poleks ju see enam alltekst. Igatahes minu jaoks sümboliseerisid stalini aega hoopis iga väikelinna keskel oleval platsil postamendi otsas olevad suured valged kipsist fanfaariga pioneerid. Igas linnas täpselt ühesugused.

Nende kujude kadumisega koos algas ka aeg, kus sai ebameeldivat tõtt rääkida ka alltekstide ja mõistandmiste abita. Loomulikult teatavates piirides, ehk teisiti üteldes, alltekstid jäid, aga nende roll vähenes.

Masso kirjutas, kuidas venelastele tehti Pronkssõdurist rahvuslik sümbol. Aga ka meile tehti kurja. Meilt võeti ära meie kunstnike looming. Oma rahvast hooliv valitsus oleks pidanud selle kuju kuritarvitamist ennetama ja avama alltekstid ka neile, kes neid ise ei suutnud lugeda.

Sattusin just sellel laupäeval, nn Pronkssõduri aastapäeval, Tallinnasse. Ja uudishimu ajas mind uut pronkssõdurit vaatama. Sain aega alles hilisel õhtutunnil. Kuju oli kuue politseiauto valguses. See ei olnud see vana Tõnismäe kurb kuju. Tõnismäel, arvestades ümbrust, oli ta allasurutud ja kurb. Siin viis tema juurde puuderivi ja kuju oli kuidagi suur ja ehmatav. See uus müür ei seostunud kuidagi kaduvikuga nagu vana, vaid tekitas mingi veneaegse standardmaja tunde, mille varjus sõdur seisab.

Ma ei tea, kas süüdi oli õhtune aeg, politseautod või veel midagi aga see on täiesti teise sõnumiga kuju.

Hirmutav ja mingis mõttes rohkem kangelaslik.

Minu jaoks oli see veel kord tõestus teadmisele, et see kuju seal Tõnismäel oli kunstiteos. Ja kinnituse Moskvast said meie kunstnikud tookord tõenäoselt just sellepärast, et ilma selle aurata (st kavanditel, fotodel), mis tekkis Tõnismäel, ei ole hoomatav see kurbus ja kahetsus, mida see meie Trooja hobune sisse pidi tooma.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: