Posted by: Mirri | märts 25, 2008

Peks ja õpetus

Tõnn Sarv kirjutab oma “Uudisjutu” seerias budismist ja õpetajast selles kontekstis: “Kui õpilane läheb õpetaja juurde, siis usaldab ta seda õpetajat täielikult. Tingimusteta usaldus õpetaja vastu on üks kõige tähtsamaid eeldusi, et üldse kuhugi jõuda. Tegelikult annab õpilane oma õpetaja hoolde kogu oma elu. Põhimõtteliselt võiks õpetaja isegi oma õpilase tappa, kui vaja. Kepihoobid on selles praktikas väga tavalised. Õpetajal on absoluutne võim. Ja just nimelt selle võimu alla õpilased tulevadki. Sest ainult niimoodi nad jõuavad elus edasi”.

Ja jälle hakkasin ma mõtlema vanal teemal. Millal ja kui palju on vägivald inimlapse kasvatamisel õigustatud? Õpetamine ei saa kunagi olla läbinisti demokraatlik. Teatav vägivald inimlapse mõistuse kallal toimub õpetamisel alati. Ja teadmiste kontroll on ju ka loomult vägivaldne akt. Ōpilane peab sunduse korras demonstreerima teadmisi, milleks ta ehk üldse valmis ei ole.

Aga füüsiline karistamine, et avada õpilase mõistus teadmiste vastuvõtuks? Ja lapsevanem selles kontekstis?

Mina arvan, et teatavas eas (vanuses 1-3 aastat) on lühikese ja mitte tugeva valuaistingu tekitamine lapsele kõige lihtsam viis teda õpetada. Sest asja selgitmine, nii et laps seda mõistaks, võtab aega ja alati ei pruugi lapsevanem sellega toime tulla.

Ntx oletame, et laps kipub sõiduteele jooksma, vaatamata sellele, et talle on selgitatud, et see võib halvasti lõppeda. Hästi hoitud lapsel pole aga ohutunnet, et mis tähendab halvasti ja tal võib lausa uudishimu tekkida, et mis on, kui auto otsa sõidab. Kui aga ta saab emalt laksu pärast järjekordset kavalat nõksu sõiduteele jookmiseks , siis teab ta vähemalt ühte ohtu: laks emalt.

Ja kas rahvatarkus: “Mida kibedam vits, seda armsam laps” kuulub ikka kollektiivsete rumaluste varasalve?

Advertisements

Responses

  1. Ja kui ema pole lähedal, siis jookseb ikka….

  2. Jutt käib nii väikestest lastest, kelle hoidja on ikka lähedal. Suurte laste peksmine on natuke keerulisem teema. Mina tõin näite just sellest perioodist, kus sõnalise tarkuse andmine-vastuvõtmine võib aega liialt võtta.

  3. Eee…
    Et see ei ole kohe kindlasti see teema, mida Eestis “pedagoogikaks” nimetatakse. See on zen. Ja see on midagi muud.

    Need õpilased, need olid/on minu teada ka enam-vähem täiskasvanud. Ühesõnaga – see ei ole küsimus laste kasvatamisest ja/või karistamisest või vägivallast.

    Neid jutte nimetatakse ‘koan’ minu teada ja need on suht jõhkrad tihtipeale. No et õpetaja virutas ja Enlughtment tuli. 😉 Sellised lühikesed lood.

    Sa plaksutad käsi.
    Mis häält teeb üksainus käis?

    Kas tuli Valgustatus? 😉
    Kuigi see ei ole vist ‘koan’ see on pigem see mõistaus. ‘mondo’? Ega ma ei tea ka neid nimesid tegelt.

  4. Ega mina ju ka väida, et Tõnn Sarv Eestist ja meie pedagoogikast räägib. Annan endale aru, millest tema jutt käib. Aga ma ei saa midagi parata, kui mul libises mõte pedagoogikale üldse ja tegelt ka sellele, kui oluline on õpetamisel õpetaja autoriteet.

    Usaldamatuse tõttu on nii mõni kordki “pesuveega laps välja visatud”. Ntx vanasti võis juhtuda. et nn “punast ainet” õpetas maailmatasemel tunnustatud mõtleja, kes sisuliselt midagi “punast” ei õpetanudki, aga eelarvamuse tõttu ei jõudnudki tarkus mõne inimeseni.

  5. Sel juhul pean tõdema, et mu vanemad mind ei armastanud. Mitte ainult laksu pole ma saanud, ka häält ei tõstetud. Kehtis raudne reegel “räägi tasa minuga, tasa taibata on kergem”
    Riskantseid asju võtsin ette vanuses 11 – 19, aga kuna jäin ellu , siis järelikult oskasin ikkagi riske hallata 🙂 Päris hukka pole ka läinud ning oma lapsed kasvatanud vitsata. Pole ma neid siis armastanud ?

  6. Eks nende rahvatarkustega (Mida kibedam…) on tegelt nagu on. Tõenäoselt ei ole ükski sedasorti lausung ei jumalik tõde ega kuratlik lollus.

    Mul oli temperamenne isa, kes vihastas alati kui kisati või karjuti. Ja kui juhtus, et meie, tema kolm last, hakkasime karjuma ja õiendama, võis ta tulla ja meile kõigile naha peale anda. Ta ei hakanud kunagi õigust mõistma, et see laps on rohkem või vähem süüdi. Kõik said võrdselt. Ja tema tegutsemise motiiv oli ilmselt seesama, et “rääkige tasa omavahel, tasa taibata on kergem”. 🙂
    Aga oma lapsi olen ma küll vitsata kasvatanud. Ja laksu andmine on mulle ka tegelt võõras.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: