Posted by: Mirri | märts 6, 2008

Armastan, ei armasta…

Kati alustab oma blogis sissekannet “Tartu – linn, mida ma ei salli” nõnda: ” Arni kurdab, et osa tartlasi arvab, Tallinnat ei saagi armastada. Minuga on ristivastupidi. Ma ei suuda kuidagi armastada Tartut. Või mis armastada, mul on selle linna talumisegagi raskusi.”

Selline probleemiasetus on mulle huvitav. Tegelikult on vist õigem ütelda võõristav. Olen küll lapsepõlvest saadik kuulnud müütilisest Tallinn-Tartu vastuolust ja võtnud seda mingi kirjandusliku liialdusena. Mina ei ole võimeline ühtegi linna isiksustama. Et armastan või vihkan või jumaldan või põlgan. Olen tartlane. Kuna mu ainus võimalus Eestis saada tööd professionaalina on Tartus, siis ma elan siin. Mulle meeldib mu töö ja meeldivad mu töökaaslased. Linna kui niisugust minu jaoks Tartus pole. Ja pole ka mingit automaatset ühtekuuluvustunnet kui keegi väidab, et ta on tartlane.

Mulle meeldib Tallinna vanalinn. Ja meeldib Nõmme. Ja sõna tallinlane on minu jaoks sama tühi nagu tartlanegi. Ma ei oska inimesi niiviisi klassifitseerida. Et tartlane, võrulane, mustlane, neeger, venelane jne. Et määran ühe abstraktse grupi ja hakkan selle liikmeid vihkama (armastama, põlgama jne). Ja linnu ma ei suuda näha tervikuna, et võtta tema kohta mingi üldine emotsionaalne hinnag. Olen elanud Poznanis ja mäletan sellest linnast palju ilusat, ntx kirikud. Aga ka hulgi jubedaid paneelmaju. Olen elanud NYC ja kui räägitakse linnast, siis mõtlen NYC. Boston on eriline, võib-olla mu kaduvväike võime linna armastada realiseeruks Bostonil. Aga vihata ei oskaks ma küll ühtegi linna.

Advertisements

Responses

  1. […]   Täna netis ringikolistades lugesin ka sissekandeid linnade teemadel. Eelkõige olen nõus Mirri seisukohga. Ma pole kunagi mõistnud seda Tallinn-Tartu vastuolu ja tegelikult ei tunne ma ka […]

  2. ega ma ka tartut nüüd ei vihka, st ei käi rusikad rullis ega mana linnale tuld, tõrva ja muidu hävingut. mul lihtsalt on tartus reeglina halb olla.

    veel vähem on mul midagi tartlaste kui inimeste vastu. mul ei ole ka midagi selle vastu, et kellelegi see linn meeldib.

    aga linnad iseenesest on mu jaoks kuidagi elusad tervikud küll. kusjuures, kui mingi linn on armas, on ta kummalisel kombel armas ka oma rääma ja paneelikatega.

  3. Olles Kati blogi lugeja, ei arva ma hetkekski, et ta Tartusse tuld ja tõrva purskaks. 🙂

    Aga ma ei tea ühtegi kohta sellel maamunal, millele ma kõik andeks annaks. Ma mõtlen seda rääma ja hooletusse jäetust, mida ikka kohtab.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: