vanad arved

Kusagil minust eemal õiendavad inimesed omavahel vanu arveid. Olen saanud mitu teadet erinevatelt inimestelt, kus kinnitatakse, et Araterl on endine Võru komsomolitöötaja Alan Rein. Olgu või ärgu olgu. Inimene, kes arvab, et allkirjakogumine on ühiskonna haigluse mõõt, võib vabalt olla endine komsomolitöötaja. Aga mind tema isik ei huvita.

Ain Saare kommentaari alusel aga huvitusin hoopis sellest I kolonnist. Ja kergitasin kulme, et huvitav, kas maailm ongi nii väike ja Eesti lihtsalt suur küla.

Nimelt figureerib selle kolonni aktivistide nimekirjas Ants Pindis. Mäletan, et minu onu oli Siberis koos ühe eestlase Jaan Pindisega. Jaan Pindis oli olnud tark ja mõjukas mees. Kui mu mälu mind ei peta, siis oli ta enne Siberit olnud mingi maakooli juhataja või midagi seesugust. Võrumaalt igatahes. Kas Ants Pindis on sellest puust?

Aga ka minu onu oli eriline. Ta armastas rääkida lugusid oma Siberi elust. Vahel päris koledaid. Aga tihti ka ivaga, kuidas üle saada raskustest ja olla optimist ka siis, kui selleks otsest põhjust pole.

Onu oli küüditatavate nimekirjas aga pääses alguses peitu. Keegi andis ta peidukoha üles ja ta saadeti ikkagi Siberisse. Minu vanaema ja vanaisa kahtlustasid kaebajana naabri Hendrikut, sest onu võttis naiseks Hendriku suure armastuse.

Kui onu Siberist tagasi tuli, siis uurisid sugulased, kuidas ta Hendrikule kätte maksab. Aga onu ütles: “Uu ju, kullaksed, Siberis oli palju eestlasi ja keegi neist ei tundnud Hendrikut!”

Niipalju siis vanadest arvetest.