Posted by: Mirri | veebruar 14, 2008

Ramloffi juures

Ramloffi blogi lugedes tekib mul alati soov kommenteerida. Aga ma ei saa ju teise inimese blogi risustada hüüatustega stiilis, kui väga ma temaga nõus olen või jälle kui erineva nurga all on tema lähenemine minu omast.

Hiljuti oli tal teemaks füüsilise läheduse asi. Ma hoidsin kirjutamise soovi tagasi, kuni esines, vabandust, väga rumal Terje. Ta ajas sassi inimese seksuaalse vajaduse ja füüsilise läheduse soovi. Niisugune hingeline külmus on vihastav, eriti kui sinna juurde tehakse hulgaliselt illu-lillu sõnu.
Ma arvan, et ma ei eksi, kui väidan, et füüsilise läheduse tarve ei ole seksuaalne. Nii nagu seda pole ka vaimse läheduse soov. Need on komponendid, mis ideaalsel juhul võiksid (lisaks seksuaalsele sobivusele) sisalduda tundes, mida kutsume armastuseks aga see pole praegu teemaks.
Lapsed tunnevad vajadust oma ema ja isa kallistuste ja silituste järele. On ju tavaline, et lapsed ronivad pühapäevahommikul, kui vanemad veel voodis vedelevad, nende juurde voodisse. Ja pai on ju alati olnud lapse tunnustamise vahend.
Ja oma lähedasi kallistame ju ka, sõltumata sellest kas on tegemist elukaaslase või muidu oma inimesega. See, et valu puhul kellegi lähedase käest kinni hoidmine leevendust toob, on vist üldtuntud fakt. Ma näiteks mäletan kooliajast, kuidas mu sõbratar kukkus õnnetult. Aitasin ta pargipingile istuma ja kuni kiirabi tulekuni hoidsin ta ümbert kinni. Sest ta ütles, et nii suudab ta valu välja kannatada.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: