Posted by: Mirri | veebruar 2, 2008

sünnipäev

Detsembris teatas mu hea tuttav New Yorgist, et ta sünnitab oma poja 24. jaanuaril. Et neljapäev on parim päev, sest siis on meedikud parimas vormis. Laupäev ja pühapäev ei olla eriti turvalised. Nii saigi. Poisslaps sündis 24. jaanuaril. Kaasajal saab sünnituse esile kutsuda täpselt siis, kui soovitakse ( viimasel kahel rasedusnädalal). Ja see pidavat lapsele isegi parem olema, kui oodata, kuni ema ta välja tõukab.

Minu sünnilugu on eriline. Mu ema oli sellel ajal teise kursuse arstitudeng. Maalaps, kes oli küllalt näinud nii lehmi, hobuseid kui ka sigu poegimas. Ta oli isegi üksipäini ühe vasika vastu võtnud. Ja oli siis üks kena päev, kui mu isa viidi kiiruga haiglasse pimesooleoperatsioonile. Ema jäi üksi (tegelikult küll koos minu kolmeaastase õega) talumajja nii, et lähim täiskasvanud inimolend oli umbes 20 kilomeetri kaugusel . Ja siis otsustasin mina tulla.

Ema ütles, et ta pani kohe vee soojenema ja steriliseeris käärid piirituses. Ja õnneks polnud mina ei risti ega põiki ja sündisin ilusti.

Ja minu sünnipäevad on alati olnud meenutus, kui vahva oli minu ema. Seega, see päev pole mitte minu auks vaid mu ema auks. Teismelisena see häiris mind. Kuulata muudkui ammukuuldud lugusid valudest ja tuhudest. Aga ma mäletan oma isa ilmset ilmetlust ja uhkust oma naise üle siis, kui ta (isa) kahekümnendat korda seda lugu meenutas.

Ka nüüd käin ma oma sünnipäeval alati oma ema haual. Aga see on vist tavaline sünnipäevalaste teekond, kui emasid enam pole.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: