Mind häirib see horoskoopide armastamine ja igasuguste mustade kassidega kohtumiste lugemine. Minu hea kõrgharitud ja teaduslike kraadidega pärjatud tuttav teatas hiljuti, et lükkas oma hädavajaliku kirurgilise operatsiooni pool aastat edasi, kuna siis olevat tähtede seis parem! Ta otsustas veel pool aastat tugevat valu kannatada.

Huvitav, milline faktor see on, mis on esile kutsunud minu armsa rahva vaimu hääbumise? Kuhu on kadunud selge mõistus ja rahulik analüüs? Miks küll otsitakse igasuguseid märke ja usutakse mingisse veidrasse ettemääratusse? Miks arvatakse, et kõik on kusagilt kõrgemalt poolt organiseeritud ja midagi ei saa toimuda lihtsalt asjaolude kokkulangemise tulemusel?

Miks on inimesed väga valmis uskuma igasuguseid vandenõuteooriaid? See lihtsalt heast usust mingite kolme-nelja mehe peale näpuga näitamine, et nemad selle aprillimäruli korraldasid, on sama tüüpi vaimu sünnitis. Selliseid märuleid toimub ju ka ntx kasvõi Pariisis. Ja alati on selge olnud, et pinged kogunevad pikalt ja tülid lahvatavad mingi ajendi tõttu. Tark oleks olnud ette aimata, milline samm võib viia märulini.

See lame mõne isiku süüdistamine meenutab mulle lugu lapsepõlvest. Mu vanaema eakaaslasest naabrinaine kurtis taga oma surnud lapsi. Üks uppus, üks suri mingisse kõhutõppe ja üks rõugetesse. Aga naabrinaine oli siiras veendumuses, kuri Leenu kaetas ta lapsed ära, mille tagajärjel need surid. Mu vanaema ütles, et see Leenu olla olnud tõesti pahatahtlik ja kurja pilguga…

Ja polegi väga ammu, kui nõiad ära põletati. Rahva õiglustunne lihtsalt nõudis seda.

Ma olen alati pooldanud lapsevanemate õigust oma lapsele vabalt nimi panna. Loomulikult vajab iga vabadus teatavat kaunistamist pisipiirangutega ( ntx nimi ei tohi ropusti kõlada jms). Aga kole on kui on nii nagu venelastel  kombeks. Et nimi peab piiblist tulema, sest selle taga on last kaitsev pühak.  Ja siis ongi ühes õpperühmas viis Jelenat,  neli Juliat ja kolm Aleksandrat.
Liigun Saaga abil arhiivis ja nimelt kaheksateistkümnendas sajandis.  Olen sama hädas nagu vene koolis. Eesnimesid on kole vähe ja perenimesid pole.  Abiks on sünniregistris märgitud isanimed aga ka isanimed pole eriti eristatavad.

Mis nimesid siis meie esivanemad tookord said?  Minu kokkupuude Liivimaa andmestikuga aastatest 1720 – 1800 ütleb järgmist.

Naistel  on absoluutses enamuses Liiso, siis tuleb Ann ja siis Krete.  Edasi Hip, Kattre, Marrin. Palju on ka nime Katz. Nimi Mari tuleb laiatarbenimeks alles selle sajandi lõpuks. Ma siin natuke muutsin kirjapilti, tegelikult erinevad pastorid panid nimesid natuke erinevalt kirja, ntx  Liso,  An,  Kats.

Meeste  populaarsed nimed olid Jürri, Hindrek, Hint, Juhhan, Jaan, Peter, Andre ja Mango.  Mango oli hästi sageli esinev nimi.  Teised nimed on meil vahelduva eduga senini liikvel aga Mangot  pole Eestis vist juba alates kahekümnendast sajandist enam kasutatud. Huvitav, miks?  Ilusa kõlaga nimi ju. Praegu segab selle nime taasärkanist  söödav viljake. Varem aga sellest viljast ju midagi ei teatud.

Eesti ajaloolased on teinud ära suure töö ja loonud meile võimaluse kodus laua taga istudes arhiivis töötada. Ma mõtlen Saagat, kus on kättesaadavaks tehtud Rahvusarhiivi digiteeritud allikad. Mäletan, et vanasti kurtsid arhivaarid, et suguvõsauurijad on üks hull needus. Tülikad ja rumalad ning arhiivisäilikutele ohtlikud.

Ka mul tekkis soov Saaga abil veidi oma juurtega tegelda. Tulemuseks on mingi selginud pilt oma rahva loost. Sest üks asi on formaalselt teada nimedepanekust, pärisorjusest, talurahva vabastamisest jms. Teine asi on, kui äkki asetuvad konkreetsed isikud mingisse märgistatud ajastusse.
Naistest ja nende pidevast rase olemisest ma juba kirjutasin. Jälgisin nüüd oma esivanemate käekäiku aastatel 1760-1800.

Ega meestelgi midagi head polnud. Maa kuulus ju mõisnikule, taluperemees (PM) oli mingit sorti projektijuht, kelle mõisnik võis suvalt välja vahetada.
Mu esiema Krete oli vana Jüri (PM) noor naine, arvult kolmas. Ei tea, kuidas need abielud sõlmiti aga mõisnik pidi kindlasti seal nõusoleku andma. Kahekümnekolmandaks eluaastaks oli Krete  sünnitanud kaks tütart, kes surid. Samal aastal, kui suri noorem tütar  (kes oli kaks aastat vana), suri ka Jüri. Selle talu uus peremees oli enne naabertalus sulaseks. Ju ta oli tubli tööinimene, sest Jüri täisealised pojad seda rolli ei saanud.
Aga Krete pandi kohe (poole aasta jooksul) mõisa teises servas elavale lesestunud PMile Mangole naiseks. See Mango oli minu esiisa. Mangol oli eelmisest abielust elus neli last ja nad said Kretega kolm last. Viimased lapsed olid kaksikud  ning Krete suri. Üks kaksik jäi elama ja mina olen selle kaksiku viienda põlvkonna lapselaps. Aga vanale Mangole leiti uus perenaine Ann. Ann sünnitas seitse last ja elas 80 aastat vanaks.

Olen nõus Kaplinskiga, kes kirjutab 23. detsembri Päevalehes: ” Mis puutub eestlaste religioossusse, siis paraku näivad eestlased olevat üks Euroopa ebausklikum rahvas. Astro-hiro ja muu sellise surimuri lokkamine hakkab juba häirima, eriti kui sellega käib kaasas võõrdumine teadusest.”
Teatavas mõttes illustreerib seda tõsiasja järgnev võrdlus.
Hiljuti läksid manalateele kaks inimest. Harold Pinter ja Samuel P. Huntington. Kaks kirjutavat inimest. Pinteri surm pani enamuses Briti ja USA suurtes päevalehtedes aja seisma. Teade tema surmast ilmus suure esimese uudisena. Järgnesid arvukad järelhüüded ja analüüsid.
Nobeli kirjandusauhinna võitis Pinter 2005. aastal. Oxfordi inglise keele sõnaraamatus on omadusõnana märgitud ka sõna pinteresque ehk pinterlik.
Huntingtoni surmast oli ametlik nekroloog kolmandal leheküljel, ent ei mingit erilist tähelepanu. Sest tegemist on ikkagi tähelepanu väärivate mõtlejate enneminevikuga, ent Eestis mingi kummalise asjaolu tõttu pinnale jäänud isikuga. Vahest polegi selle asjaolu selgitamisel kõige ebaolulisem see, et oma laadilt on Huntington  SUUR ÕPETAJA, GURU. Me oleme harjunud suurte õpetajatega, olgu selleks siis Marx või Lenin. Mõnele sobib ka Heidegger.

Demokraatlikus mõttemaailmas pole aga gurudel kohta. Siin teevad ilma Pinteri tüüpi mõtlejad. Natuke kurb, et meie ajakirjanduses Pinter märgatavalt vähem tähelepanu sai kui Huntington.

Olen jälle tige. No mis häda oli teha Savisaarest sportlaste õhtu peakangelane? Muust sellest kontekstis juttu polegi. See autasustamisüritus on ju ikkagi sportlastele pühendatud. Tundsin tänavu selle vastu erilist huvi, kuna mulle meeldib Kaia Kanepi. Ja ka Carmen Kass on võluv ja tema nägemine rõõmustab silma. Praegu näib, et selle sündmuse suurkujud on hoopis Kersna ja Savisaar. Mina arvan ka, et Kersna leidis, et selle õhtu valguses ta eriti hea välja ei paista. Lisaks veel koolipõlve suure armastuse ja endise elukaaslase Vilja praegune abikaasa Savisaar.

Ma arvan, et miks Kersnal on mingid tunded Savisaare vastu, pole üldsegi poliitiline. Ja inetu on seda lugu niiviisi poliitilisena serveerida.

Teismelisena protesteerisin elu vastu oma depressiivses väikeses kodulinnas. Mulle näis, et ainsad uudised, mis üldsusele huvi pakkusid, olid stiilis kes kellega käib, kes saab lapse või kes ei saa neid üldse. Eriti suurt põnevust pakkus kohaliku kangelase purjuspäi magamine koolimaja trepil.

Ajalehte on kutsutud häälekandjaks. Ma pole kunagi tegelikult aru saanud, mida see peaks tähendama. Võib-olla on siin mõeldud hääle (mõtete?) võimendamist ajalehe vahendusel? Hm …kandev hääl,… hääl kannab…Ja kui pole kandev ega ei kanna, siis tuleb kandja muretseda?

Praegu vist ajalehtedel erilist kandmise missiooni pole. Praeguste ajalehtede missioon on garanteerida oma omanikele tulu. Tulu tõuseb siis, kui lugeja loeb teda huvitavaid asju. Ja siinkohal on mul tunne, et ajalehtede arvates on Eesti üks väike depressiivne asula. Ntx Postimehe netiväljaande esileht teatab suurtest uudistest, et Kadri Tali saab teise lapse ja Meelis Atonen kaksikud. Lisatud on ka tulevaste lapsevanemate pildid. No ma saaksin aru, kui teatatakse mingi väljasureva loomaliigi paljunemisaktist. See, et Atonen lapsi saab, ei tohiks küll mingi uudis olla.
Mina loeksin ajalehest parema meelega ntx kasvõi lõppeva aasta kõige suurema finantsskandaali korralikku analüüsi. Ma mõtlen seda Madoffi püramiidskeemi, mille tulemusena haitus 50 miljardit (uhh, mis hirmus suur arv!!) dollarit. See skandaal on ju nii suurejooneline, et mõjutab majandust maailma erinevais paigus. Selles kontekstis olen ma valmis isegi klatsi vastu võtma. No ntx Spielberg ja see, kuidas tema sinna võrku sattus jms.
Sellest klatsist oleks ju midagi õppida.

Nojah, äkki on meie väljasureval rahval ka nendest paljunemislugudest midagi õppida?

Suvel leidsin, et korter vajab pisikest sanitaarremonti. Seinad, laed, uksed-aknad tahavad värvimist. No hakkasin siis igasugustelt remondimeestelt hinnapakkumisi küsima.  Esimene tahtis töö & materjalide eest 130 000 EEKi. Et tema ei tee mingit labast euroremonti vaid tõelise väärt remondi. Nojah, minu rahakott siiski nii peent remonti heaks ei kiitnud. Teine küsis 92 000 ja siis veel üks 60 000. Loobusin. Kuna selle sekeldamise peale oli suvi otsas, otsustasin järgmisel suvel ise pintsli kätte võtta.  Mu elukorraldus on nimelt selline, et vaba aega pintseldamiseks leiaksin vaid suvel.  Novembri lõpus tuli mulle uitmõte, et otsiks veel värvijat. Ja leidsingi. Seekord oli hind 13 000. Võtsin pakkumise vastu.  Töö on väga korralik ja tehti ära kolme päevaga.  Täpselt selline töö, mida ma soovisin. Kilkasin rõõmsat hinda oma headele tuttavatele. Need väitsid pärast pisikest analüüsi, et niisugune sellise töö hind praegu ongi.

Hm. Mis värk see suvel siis oli?   Kas ma näen tõesti nii rikas ja loll välja, kellelt võib küsida eiteamida. Või sattusid mulle kogemata eriti ahned kujud ette?  Või on selle majanduslangusega ikka tõsi taga?

Praegu on kibekiire aeg ja ma siban aasta lõpus alati tekkivate eesmärkide nimel nagu  reklaamijänku. Ühel vähestest vaba aja hetkedest silmitsesin oma sugupuud. Pilk jäi peatuma vanavanaemal. Ta oli oma mehe teine naine. Esimene suri kolmekümneneljaselt, sünnitades kolmandat last, kes ka suri. Vanavanaemale oli eluaastaid antud kuuskümmend neli. Ta sünnitas üksteist last ja see sündide ajalugu on järgmine
1. P(oeg) 1863 elas 72 aastaseks
2. P 1865-1865
3. T(ütar) 1866-1867
4. P 1868 elas neljakümne aastaseks
5. P 1870 elas 70 aastaseks
6. T 1872 elas 80 aastaseks
7. T 1875-1876
8. T 1879-1883
9. T 1882-1883
10. T 1884 elas 82 aastaseks
11. P 1887-1888

Seega oli mu esiema praktiliselt kogu fertiilse aja kas rase või väikese lapsega ning tema üheteistkümnest lapsest suri lapsena kuus, viis neist lausa imikuna.

Ei kommenteeri. Igaüks võib ise mõtiskleda teemal abort ja naise elu.

Ja see kõik juhtus ju vaid mõned inimpõlved tagasi.

Täna on isadepäev. Nojah, esmakordselt tähistati isadepäeva 1910 aastal Washingtonis ja USAs on see riiklik püha alates aastast 1966. Hm. Sain teada, et see polegi niivõrd isadepäev kuivõrd päev oluliste meeste auks. No, et sellel päeval peetakse meeles mitte ainult isa, vaid kõiki neid mehi, kes on elu jooksul olulised olnud: vanaisad, onud, vanemad vennad, ristiisad jne.

Alustaksin ristiisast. Tegelt pole teda minu elus olnud, ma ei tundnudki teda. Tegemist oli minu ekstsentrilise tädimehega, kes suri kahtlastel asjaoludel kui ma olin kuus aastat vana.

Isaisa. Ka teda pole mu elus olnud, sest ta suri, kui olin kolmene. Aga tean temast siiski palju, sest kui olin suvel maal, siis külarahvas ikka rääkis. Ta olla olnud väga musikaalne mees, kes mängis külapidudel lõõtspilli ja viiulit. Lisaks armastas napsu ja naisi. Mutikesed ikka viitasid vahel mingite onude poole ja ütlesid, et need olla minu pool-onud. Kui ma vanaemalt pärisin, mis värk on, siis vanaema naeris. Ja vastus oli alati üks:” Ei mina pole küünalt hoidnud. Aga Jaan oli lahke mees ja aitas ikka hädasolijat!”. See vanaema oli mul erakordne. Alati heatujuline. Mäletan, et minu küsimusele, mis on patt, vastas ta :”Patt on see kui patta situd, söögiriista ära rikud!”
Mu ema ei olnud nii vabameelne ja pärast maalt tulekut pesti meid ikka korralikult puhtaks, et igasugused patta sittumised peast välja läheksid.
Emaisa. Ka väga musikaalne, ent omaette hoidev vaikne mees. Ta oli tuntud kui osavate kätega meistrimees, kes ehitas tuuleveskeid Lõuna-Eestis. Abielludes minu vanaemaga sai koduväiks rikkas talus. Vanaisa armastas puutööd ja tegi ka meile, oma lastelastele, igasuguseid mänguasju ja lapsesõbralikke tööriistu. Ta sõrmitses õhtuti kannelt ja rääkis meile armsaid jutukesi. Minu mälus on päikesepaisteline päev ja vanaisa istumas trepil. Mina, väike heledapäine tüdruk, aga tulen metsast maasikaid täis kruusiga ja sirutan selle vanaisa poole. Ma armastasin oma vanaisa, olin kaheksa aastane kui ta suri. See oli mulle raske aeg ja mul võttis kaua, et harjuda sellega, et lähedane võib kaduda.
Mul oli üks onu, ema vend. Aga temast olen ma juba kirjutanud.
Vanemat venda mul pole. Teistest meestest ehk järgmisel isadepäeval.

Wild kirjutab:
“Enamuse blogipallide ja suurejooneliste auhindade viga- algul saavad neid normaalsed inimesed, siis natuke vähem normaalsed ning lõpuks on asi kõigil ebarditel käes, isegi mulle pudeneb vahel midagi.

Teeks väikese reformimise katse ja üritaks leiutada nähtuse, millega igaüks piki pead ei tohiks saada.
Ma pakun välja Ogara Emase Karika.”

Mina alustaksin sellest, et saadaksin talle kohe pommi .

Mitte tigedusest vaid põhimõtte pärast, umbes nii nagu Osama bin Ladengi tegutseb.

Kui ma olin algkoolilaps, sain ma elu esimese kettkirja, kus oli ilus tekst, kuidas palju raha saada. Kirja lõpus oli viis nime, kellest kõige esimesele tuli saata üks rubla. Siis tuli see nimi välja jätta ja oma lõppu panna ning saata viiele uuele inimesele. Asi tundus ahvatlev ja ma küsisin isalt seda rubla. Isa selgitas mulle siis kettkirjade tegelikku sisu ja me koos arvutasime palju läheb aega, et kõik maailma inimesed sellesse ketti oleks haaratud.

Ka see blogiauhind on loomult kettkiri ja Eesti blogijate jaoks suhteliselt kiire täitumusega. Ka Wildi pakutud pomm täidab kogu blogiruumi kui ta käiku jääb. Aega läheb ainult natuke rohkem. Aga mitte see pole asi, millest ma tahan rääkida. Asi on selles, mida need kettkirjad taotlevad.

Auhind on sümpaatiaavaldus kaasblogilale. No mingi sõbrapäeva stiilis tõdemus, et kaasblogija meeldib sulle. Keegi ei kaota oma rubla ja ka ebardid (? kuidas need on Wildil määratletud?) tunnevad , et keegi neist hoolib.

Pommi saatmine ütleb, et blogija on … kes? Ehk ebard?? Hm, läheb aega vähe või palju, saame kõik selle hinnangu osaliseks. Ja maailmas saab jälle tõde maksma pandud.

Mulle meenub ühe eduka USAs töötava inimese intervuu Postimehes. Koolilapsena oli ta olnud vahetusõpilane USAs. Ta ütles, et nädala jooksul USA koolis sai ta rohkem tunnustust kui Eestis kogu kooliaja jooksul kokku.

Tõenäoselt tekivad pommipanijad kontrastiks auhinnaandjatele igal pool. Huvitav, kas Eestis toimub see kiiremini kui mujal?