Mirri mõtted

Fotojaht: nahast

Mirri — Sun, 20 Mar 2011 17:26:57 +0000

Imehea Itaalia oasupp

Mirri — Mon, 13 Dec 2010 11:20:38 +0000

Ühel päeval pakuti mulle imehead oasuppi. Olen igasuguseid suppe söönud aga see pakutu oli imeline. Sain Oudekkilt selle, Itaalias väga tavalise, supi retsepti. Kohandasin selle retsepti kuuele inimesele, sest aedoad on meil müügil 400 g pakendis ja ka kitsepiimavõi on just sellele sööjate arvule sobivas pakendis (125 g).

Koostiained:
- 400 gr maltagliatisid
- 400 gr kuivi punaseid aedube
- 1 keskmine sibul
- 2 küüslauguküünt
- 1 supilusikatäis hakitud peterselli
- 200 gr tomatipüreed
- salamoiat
- 125 gr kitsepiimavõid
- vett

Tegevus:

Eelmisel õhtul pane oad likku. Hommikul loputa oad ja keeda neid umbes kolmes liitris soolases
vees, 2-3 tundi. Keeduaja lõpupoole tee segu küüslaugust ja sibulast
ning prae kergelt kitsepiimavõis, ilma, et sibul võtaks värvi, aga et ta muutuks
pehmeks. Lisa tomatipüreest, soojast veest ja petersellist tehtud segu
ning lase tõmmata väga madalal tulel, kuni kurnad oad (jäta oapuljong
alles!) Lisa oad praetud segule, lisa tsipa salamoiat ning lase
küpseda kümmekond minutit, aeg-ajalt segades. Siis lisa kõrvalepandud
oapuljong, sega, lisa vajadusel soola ja lase keema. Siis lisa
maltagliati ja keeda 5-7 minutit (sõltuvalt makaronide keetmisajast).
Serveeri kuumalt, riivitud parmigiano-reggiano juustuga.

- Kui supipann puudub, siis ei pruugi ube kurnata, lisa praadus
supile, kui oad on keenud.
- Võib lisada tsipa seakamarat, puhastatud, ilma rasvata lõigatud
ribadeks, mille laius on kuni 2cm

Mulle pakutud supis olid ehtsad Itaalia maltagliatid. Kuna Eestis neid saada polnud, otsustasin asendada need mingite muude, umbes kahe sentimeetri pikkuste ja poole sentimeetri laiuste lintmakaronidega. Selge oli aga see, et need peavad olema tehtud kõrgema sordi durumnisujahust. Leidsin umbes sellised Rimist, Panzani toode.

Tuntud Itaalia maitseainesegu nimega “salamoia” aga saada pole. Otsisin internetist ühe retsepti ja tegin salamoiat suure portsu, kuna see osutus igati sobivaks maitseaineseguks minu köögis. Kirjas on, et säilib vähemalt kolm kuud.

Salamoia retsept:

Koostisained:

- 100 grammi meresoola
- 10 grammi rosmariinilehti
- 5 grammi salveilehti
- 1 küüslauguküüs

Tegevus: Pane koostisained mikserisse ja töötle, kuni sool on niiske ja taimed ning küüslauk piisavalt peenike.

Mikseri asemel võib kasutada ka uhmrit, olles eelnevalt koostisosad peeneks hakkinud.

Kitsepiimavõi pärast tuli ka natuke vaeva näha. Aga ma teadsin, et see on ülioluline, et supp sisaldaks just kitsepiimavõid, mis annab ühe väga olulise maitsenüansi sellele supile. Kitsepiimavõi leidsin lõpuks Rimist, aga mitte tavalisest, vaid suuremast Rimist (Rimisid in Eestis kolmes suurusjärgus). Otsisin nimelt alguses Tartu bussijaama kõrval olevast Rimist, seal aga vaatasid lahked töötajad arvutist järgi ja suunasid mind Rebase tänava Rimisse.

Kuna ka mul supipanni pole, siis ma ei kurnanud ube vaid lisasin selle praetud tomatisegu supile, kui oad olid keenud. Ja kokkuvõttes tuli mu supp peaaegu sama hea, kui see, mida mulle pakuti. Erinevus oli vaid makaronides. Maitse oli neil peaaegu õige aga nad jäid lusikadga söömiseks veidi pikaks, sest olid toorelt ka juba üle 3,5 sentimeetri. Väga häiriv see pikkus siiski polnud.

Soovitan kõigil seda suppi keeta! Mõnus maitselamus ja korralik kõhutäis.

Francesca Schiavone

Mirri — Fri, 04 Jun 2010 14:11:34 +0000

Kes küll oleks osanud arvata, et 2010 aasta Roland Garrosel tuleb finaal Samantha Stosur - Francesca Schiavone! Aga nii see on! Neljapäeval 3. juunil sai Francescast esimene itaallanna, kes on jõudnud Suure Slämmi turniiri finaali. Ta on momendil WTA tabeli 17. Tõsi, tal oli natuke kergem, kui Samanthal, kuna WTA nr 5 Elena Dementieva andis talle teises setis loobumisvõidu (Elenal oli mingi tõsine probleem säärelihasega). Samantha pidi aga kunagise WTA esinumbri Jelena Jankoviciga kaks setti maha pidama. Ta tegi seda säravalt: 6:1, 6:2.
Pärast võitu Francesca suudles tenniseväljakut ja hiljem ütles „Ma hakkan nüüd tundma, et see on tõeliselt suur sündmus. Ma arvan, et Itaalias ollakse ka õnnelikud.“ (Minu tõlge).
Francesca on sündinud 23. juunil 1980 ja on 1,65 m pikk ja kaalub 64 kilo. Tema kõrgeim WTA edetabeli koht on 11, see oli jaanuaris 2006. Mäletatavasti oli ta itaallaste Fed Cupi kangelane ja on olnud tähelepanuväärne tennisist üle kümne aasta. Päris tippu jõudmist on ilmselt seganud tema üliemotsionaalsus, mis pole teatavasti eriti hea omadus pikkade turniiride jaoks. Asjatundjate arvates on see iseloomuviga olnud talle peamiseks takistuseks Suure Slämmi turniiridel finaali jõudmisel. Ta on osalenud nendel turniiridel 38 korda ja senised parimad tulemused on veerandfinaali jõudmised: Roland Garros-2001, US Open-2003 ja Wimbledon-2009.

Francesca mäng on väga variatiivne aga tihti satub ta ka ise segadusse, millist tüüpi mängu antud vastase puhul kasutada. Mats Wilanderi sõnul on tal olemas kõik tipp- tennisemängijale vajalikud omadused: võime muuta sobivalt palli kiirust, panna pall pöörlema, muuta palli suunda jms. Paljude arvates peaks ta edu saavutamiseks oma mängu lihtsustama.

Uue nädala WTA tabelis peaks Francesca olema esikümnes. Ta iseloomustas finaali jõudmist järgmiselt: „Ma arvan, et praegu on minu aeg. Ju ma varem polnud valmis.“ (Minu tõlge).
Ja täna Francesca võitis 6:4, 7(7):6(2) ! See mäng oli imeline, täis pinget ja ilusat tennist! Uue nädala WTA edetabelis on ta nüüd kuues! Forza Italia! Forza Francesca!

Võidurõõm ja empaatia

Mirri — Sun, 07 Jun 2009 05:28:21 +0000

Olen juba paarkümmend aastat tennisefänn olnud. Ajapikku on mulle tekkinud tutvusringkond, kes vahendab mulle suure tennisemaaima klatshi.
Jutud käivad, et Svetlana Kuznetsova olla naistennisistide hulgas kõige armastatum liige. Räägitakse, et ta on abivalmis, heatahtlik ja kaastundlik. Et hädas julgeb talt abi paluda, kartmata, et ta sinu nõrkust kusagil kuritarvitab. Suur meedia läheb Kuznetsovast üldiselt mööda. Ta on küll ammu-ammu WTA edetabeli top kümne seas aga igatsorti analüüside ja ennustuste puhul räägitakse temast napilt. Võib-olla on see tingitud tema tagasihoidlikust välimusest. Tal ju pole sellist glamuuri nagu Sharapoval või Ana Ivanovicil. Tal pole ka suurt venda Maratit, kelle olemasolu automaatselt talle rohkem tähelepanu tõmbaks.

Eile oli siis French Openi finaal. Mängisid Safina ja Kuznetsova. Ma ei lootnud Kuznetsova võitu aga hoidsin talle kõvasti pöialt. Aga tore on, Kuznetsova võitis ja koguni vaid kahe setiga 6:4, 6:2.
Mäng oli huvitav. Safina ei suutnud kuidagi reageerida Kuznetsova erinevatele löökidele ja üritas lihtsalt järjest tugevamini lüüa. Lõpuks viis see lihtvigadeni ja topeltvigadeni servidel. Ka kohtumise viimane serv oli temapoolne topeltviga. Kuznetsova mäng oli mitmekesisem. Rõõmu pakkusid tema kiired reaktsioonid ja nii mitmedki võrku tulemised.

Aga mitte soov mängu analüüsida ei pannud mind kirjutama. Üllatav oli see, mis toimus pärast mängu lõppu. Tavaliselt võitja hüppab ja kargab ja karjub jne, jne. Kuznetsova vaid lehvitas ja naeratas leebelt. Auhindade kättejagamisel oli ta endiselt tagasihoidlik ja oma kõnes palus siiralt Safinalt vabandust, üteldes, et tegelikult on Safina temast parem mängija aga selle mängu, näe, võitis tema. Aga küll Safina võidab teine kord. Ja see esinemine oli niisugune, milles polnud poosi ega pettust. Kui just mitte arvata, et tipptennisemängijal Kuznetsoval on ka erakordsed näitlejavõimed. Ja ma ei taha väita, et Kuznetsova oli võidu üle kurb. Ta oli õnnelik, ent ilmselt ei tahtud ta oma õnnega lapspõlvesõpra häirida.

Lilled

Mirri — Sun, 24 May 2009 08:33:26 +0000

Mu naabrinaine kutsus mind enda juurde huvitava asjaolu tunnistajaks.
Tal oli aknalaual rivis kuus lillepotti ja igas potis kasvas taim. Naabrinaine tahtis teada, mis tema pottides kasvab. Vaatasin ja uurisin ja tõdesin, et nõgesed. Ta ise olla ka jõudnud sellele järeldusele. Kuus eelkasvatatud uhket nõgest. Naabril oli plaanis olnud kasvatada enda ja oma tütrade jaoks amplitesse lilli. Ostis siis teine Tartu turul asuvast lilleseemnete poest paki sobivaid lilleseemneid hinnaga 56 krooni. Korralik pakend, ilusad trompetõied peal. Tulemuseks ilusad nõgesed, kenasti poti keskel ja nii igas potis. See asjaolu lükkab ümber poe väited, et ehk oli hoopis Selverist ostetud lillemuld nõgesene. Lisaks veel see, et teistes pottides, kus olid teised lilled, nõgeseid ei kasvanud.

Ka mina käisin eile Tartu turul. Üks naine müüs nõgeseid. 10 krooni punt. Juures silt “Ökoloogiliselt puhtad nõgesed”. Sama suur punt spinatit maksis teisal 6 krooni. Soovitasin naabrinaisel ka oma nõgesed maha müüa, saab kümnendiku seemnerahast tagasi.

Hull lugu

Mirri — Sun, 17 May 2009 13:13:16 +0000

Minu korteri kohal on korter, mida omanik välja üürib. Praegu on üürnikeks kaks tudengineiut. Vahete-vahel on neil ikka külalisi ja pidu jõuab ka minu kõrvadesse aga ma pole sellest probleemi tekitanud. Inimesed lõõgastuvad ja lärm ei ületanud minu taluvuse piire. Eile oli Eurovisiooni lõppkontsert ja üleval oli väga lõbus. Kontsert sai otsa ja varsti oli rahu majas. Läbi une kuulsin hiljem küll mingit lärmi aga ma magasin rahus edasi.
Hommikuks selgus aga kole lugu. Esimese korruse trepikoja laes jookseb gaasitoru. See toru oli üsna vastu lage aga sõrmed ikka mahtusid lae ja toru vahele. Ülemise korteri külalised otsustasid lahkudes gaasitoru abil natuke lõuga tõmmata. Toru paindus laest umbes 40 cm kaugusele ja ühenduskohast hakkas gaas välja sisisema. Poisid panid plehku. Õnneks juhtus keegi hilja koju tulema ja gaasi lõhna tundes kutsus avarii välja. Tänu temale oleme siis elus.
Gaasimees aga ütles, et meie juhtum polegi erandlik. Neid lõuatõmbajaid olla ikka.
No mis värk on? Et purjuspäi inimesi surnuks sõidetakse, tundub juba normalne värk olevat. Kas ongi normaalne, et me enam üldse oma tegude eest ei vastuta? Olgu see siis suur poliitika või mingi kortermaja elanike elud.

Mis on lubatud härjale, pole lubatud Jupiterile

Mirri — Sun, 22 Mar 2009 15:02:16 +0000

Mu tänasele meeleolule on sobivaks kaaslaseks Andrus Kivirähu kirjutis “Aken võõrasse maailma”.
Tsiteerin:”Reaalses elus on sääraseks aknaks televisioon. „Unistuste printsess” ongi vähemalt minu jaoks üks säärane paralleelne maailm, millega ma muidu kokku ei puutuks. Neid maailmu on teisigi – näiteks „Võsareporteri” ja „Tõehetke” omad. Muidu oma elevandiluust tornis elades arvaks, et sääraste inimeste olemasolu pole lihtsalt võimalik.”

No minu jaoks on kõik reality showd paralleelmaailmas. Aga kiikudes oma elevandiluu tornis mõnusas kiiktoolis tabavad mind aeg-ajalt ebameeldivad üllatused. Nimelt on nende paralleelmaailmadega hullusti. Neid kipub aina juurde tulema, ja just seal, kus uskusin oma maailma olevat.

Ilmar Raag tundus mulle meie kultuurile väga vajaliku sümpaatse inimesena. Mitte ainult “Klass”, vaid ka tema erinevad väljaütlemised ajakirjanduses. Ja äkki räige kallaletung ametiredelil temaga võrreldes madalal positsioonil olevale inimesele. Inimesele, kes tekitas talle väikese ebameeldivuse.
No miks hukka mõista alaealist koolikiusajat, klassi machomeest, kellele mingi virisev mammapoeg pinda käib, kui positsiooniga täismees niiviisi tühjast leili läheb?

Tegelikult pole Raag selle postituse ajend. Selleks on hoopis üks mu tark ja asjalik kolleeg, kelle projekt pädeva komisjoni poolt heakskiitu ei leidnud. See juhtus aasta tagasi. Ja kogu selle aasta on ta tegelenud sellega, et kindlaks teha, kes seal komisjonis mida ütles. Ja kõik ütlejad on saanud sildid. Seal on igasuguseid silte, ntx petis, asjatundmatu ja, muuseas, ka skisofreenik leidub.

Veider, et igasugused õilsad põhimõtted võivad haihtuda märksa väiksema katsumuse ees, kui seda on püstolitoru kuklas. Tihti piisab, kui vaid natukene on kellegi EGO riivatud.

Jah, need tuumariigid peaksid küll väga hoolega oma tuumakohvri nupu valdajaid valima. Äkki satub sellise enesekeskse inimolendi kätte, kes ebameeldivuse korral kohe nii tahab põrutada, et vastane lõplikult söestunud on.

Reaalse elu väljavaade

Mirri — Sat, 14 Mar 2009 09:49:46 +0000

Täidan oma lubaduse ja kirjeldan, mida ma näen, kui istun oma töölaua taga arvuti ees. Kõige tähelepanuväärsemad on loomulikult läbi akna paistvad naabrite pesunäitused. Nimelt on mu vaateväljas 25 rõdu ja kuna on laupäev, siis on näitus vägagi mitmekesine. Eriti ilus on üks kombinatsioon erekollasest saunalinast, säravsinisest meeste särgist ja punasest topist. Mind see näitus ei häiri. Pigem vastupidi. Ongi näitus, nii nagu nad kõik. Seda vaikelu ilmestavad televisiooni teenistuses olevad suured valged taldrikud. Kompositsiooni täiendavad kaugel maapinnal asuvad tihedalt pargitud autod. Vaatepildi huvides võiksid nad olla erksamat värvi. Kahjuks on nad valdavalt mustad ja hallid. Paar punast ja hädasti pesemist vajavat valget sekka. Meeltülendav on tohutu suur eresinine prügikonteiner ja tema ümber olevad pisikesed rohelised. Nad on nagu mingi pardipere, ema ja tibukesed. Miks on ema sinine ja lapsed rohelised, on muidugi teema geneetikutele. Aga taevas on hall. Kahju, on juba märts, taevas võiks ka sinine olla.

Väljavaade

Mirri — Mon, 02 Mar 2009 14:27:43 +0000

Sain Tsitronkollase käest meemi Roomas. Väljavaade aknast oli erakordne, ent see ei vastanud meemi tingimustele. Sooviti ju mu tavalise elu väljavaadet. Aga ikkagi. Ka selles Panteoni platsil asuva hotelli toas, kus ma elasin, oli internet ja ma käisin seal lugemas. Kirjutada oli raskevõitu, sest see kombain televiisor-arvuti-internet ei olnud eriti kirjutajasõbralik. Seega jäi väljavaade selle kombaini kõrval olevast aknast kirjeldamata. Tõsi, ma alustasin. Ja mäletan, et hakatuseks sai lause: Väga palju inimesi , kolm kaarikut ja kaks punase tutiga kiivrit koos neid peas kandvate Vana- Rooma sõduritega. Lisaks purskkaev ja kõige selle kohal Pantheonil asuv kiri:

M.AGRIPPA.L.F.GOS.TERTIUM.FECIT

Mul asuvad punktid selles lauses valel kõrgusel. Need peavad keskel olema. Mu arvuti aga sellist asja ei taha lubada.

Aga reaalse elu väljavaade tuleb kunagi hiljem.

Piiks-piiks ja raha tuleb

Mirri — Thu, 15 Jan 2009 10:47:53 +0000

Indreku kommentaari peale mõteldes hakkas mul kahju kõigist nendest hoolsatest säästjatest enne teist maailmasõda. Elada peost – suhu pannes iga kuu kõrvale 4% ja… tulemus?

Mulle meenub vanaproua, kes sai tagasi oma isatalu. Nad olid olnud väga hoolsad tööinimesed ja võla võtmine tundus neile ilmvõimatu. Nende elu märksõnad olla olnud “kasinus” ja “usinus”. Aga ka laialt elanud ja suure pangavõlaga naabertalu omaniku järglased said talu puhtalt tagasi. Ja vanaproua oli väga kuri.

Raha säästavad ilmselt inimesed, kes usuvad , et elu on homme põhimõtteliselt samasugune nagu täna.
Kuid tegelikult on ju elu alati heitlik olnud. Kurbi lugusid hoolsate tööinimeste elu jooksul kogutud rublade haihtumisest teavad ju paljud meist rääkida.

Tõenäoselt tark võlgu elada. Pensionifondid ja muu seesugune võib olla lihtsalt raharöövel. Eks selle suve kurvad lood kinnisvaraturul hävitasid nii mõnegi pensionifondi osakud olematuks. Ja seda kogu maailmas.

Mina olen loomult inimene, kes usub progressi ja helgesse tulevikku, seega loomult säästja (sest usun, et tänane hea on homme alles ja homseks veel paremaks muutunud). Aga mõistus ütleb, et kui aga keegi on nõus mõistlikel tingimustel laenu andma, siis tuleb seda võtta.

Sest elame nüüd ja täna ja mis homme saab on homse asi.

Vanarahvaski ütleb, et parem varblane pihus kui tuvi katusel.