Olen juba paarkümmend aastat tennisefänn olnud. Ajapikku on mulle tekkinud tutvusringkond, kes vahendab mulle suure tennisemaaima klatshi.
Jutud käivad, et Svetlana Kuznetsova olla naistennisistide hulgas kõige armastatum liige. Räägitakse, et ta on abivalmis, heatahtlik ja kaastundlik. Et hädas julgeb talt abi paluda, kartmata, et ta sinu nõrkust kusagil kuritarvitab. Suur meedia läheb Kuznetsovast üldiselt mööda. Ta on küll ammu-ammu WTA edetabeli top kümne seas aga igatsorti analüüside ja ennustuste puhul räägitakse temast napilt. Võib-olla on see tingitud tema tagasihoidlikust välimusest. Tal ju pole sellist glamuuri nagu Sharapoval või Ana Ivanovicil. Tal pole ka suurt venda Maratit, kelle olemasolu automaatselt talle rohkem tähelepanu tõmbaks.

Eile oli siis French Openi finaal. Mängisid Safina ja Kuznetsova. Ma ei lootnud Kuznetsova võitu aga hoidsin talle kõvasti pöialt. Aga tore on, Kuznetsova võitis ja koguni vaid kahe setiga 6:4, 6:2.
Mäng oli huvitav. Safina ei suutnud kuidagi reageerida Kuznetsova erinevatele löökidele ja üritas lihtsalt järjest tugevamini lüüa. Lõpuks viis see lihtvigadeni ja topeltvigadeni servidel. Ka kohtumise viimane serv oli temapoolne topeltviga. Kuznetsova mäng oli mitmekesisem. Rõõmu pakkusid tema kiired reaktsioonid ja nii mitmedki võrku tulemised.

Aga mitte soov mängu analüüsida ei pannud mind kirjutama. Üllatav oli see, mis toimus pärast mängu lõppu. Tavaliselt võitja hüppab ja kargab ja karjub jne, jne. Kuznetsova vaid lehvitas ja naeratas leebelt. Auhindade kättejagamisel oli ta endiselt tagasihoidlik ja oma kõnes palus siiralt Safinalt vabandust, üteldes, et tegelikult on Safina temast parem mängija aga selle mängu, näe, võitis tema. Aga küll Safina võidab teine kord. Ja see esinemine oli niisugune, milles polnud poosi ega pettust. Kui just mitte arvata, et tipptennisemängijal Kuznetsoval on ka erakordsed näitlejavõimed. Ja ma ei taha väita, et Kuznetsova oli võidu üle kurb. Ta oli õnnelik, ent ilmselt ei tahtud ta oma õnnega lapspõlvesõpra häirida.

Mu naabrinaine kutsus mind enda juurde huvitava asjaolu tunnistajaks.
Tal oli aknalaual rivis kuus lillepotti ja igas potis kasvas taim. Naabrinaine tahtis teada, mis tema pottides kasvab. Vaatasin ja uurisin ja tõdesin, et nõgesed. Ta ise olla ka jõudnud sellele järeldusele. Kuus eelkasvatatud uhket nõgest. Naabril oli plaanis olnud kasvatada enda ja oma tütrade jaoks amplitesse lilli. Ostis siis teine Tartu turul asuvast lilleseemnete poest paki sobivaid lilleseemneid hinnaga 56 krooni. Korralik pakend, ilusad trompetõied peal. Tulemuseks ilusad nõgesed, kenasti poti keskel ja nii igas potis. See asjaolu lükkab ümber poe väited, et ehk oli hoopis Selverist ostetud lillemuld nõgesene. Lisaks veel see, et teistes pottides, kus olid teised lilled, nõgeseid ei kasvanud.

Ka mina käisin eile Tartu turul. Üks naine müüs nõgeseid. 10 krooni punt. Juures silt “Ökoloogiliselt puhtad nõgesed”. Sama suur punt spinatit maksis teisal 6 krooni. Soovitasin naabrinaisel ka oma nõgesed maha müüa, saab kümnendiku seemnerahast tagasi.

Minu korteri kohal on korter, mida omanik välja üürib. Praegu on üürnikeks kaks tudengineiut. Vahete-vahel on neil ikka külalisi ja pidu jõuab ka minu kõrvadesse aga ma pole sellest probleemi tekitanud. Inimesed lõõgastuvad ja lärm ei ületanud minu taluvuse piire. Eile oli Eurovisiooni lõppkontsert ja üleval oli väga lõbus. Kontsert sai otsa ja varsti oli rahu majas. Läbi une kuulsin hiljem küll mingit lärmi aga ma magasin rahus edasi.
Hommikuks selgus aga kole lugu. Esimese korruse trepikoja laes jookseb gaasitoru. See toru oli üsna vastu lage aga sõrmed ikka mahtusid lae ja toru vahele. Ülemise korteri külalised otsustasid lahkudes gaasitoru abil natuke lõuga tõmmata. Toru paindus laest umbes 40 cm kaugusele ja ühenduskohast hakkas gaas välja sisisema. Poisid panid plehku. Õnneks juhtus keegi hilja koju tulema ja gaasi lõhna tundes kutsus avarii välja. Tänu temale oleme siis elus.
Gaasimees aga ütles, et meie juhtum polegi erandlik. Neid lõuatõmbajaid olla ikka.
No mis värk on? Et purjuspäi inimesi surnuks sõidetakse, tundub juba normalne värk olevat. Kas ongi normaalne, et me enam üldse oma tegude eest ei vastuta? Olgu see siis suur poliitika või mingi kortermaja elanike elud.

Mu tänasele meeleolule on sobivaks kaaslaseks Andrus Kivirähu kirjutis “Aken võõrasse maailma”.
Tsiteerin:”Reaalses elus on sääraseks aknaks televisioon. „Unistuste printsess” ongi vähemalt minu jaoks üks säärane paralleelne maailm, millega ma muidu kokku ei puutuks. Neid maailmu on teisigi – näiteks „Võsareporteri” ja „Tõehetke” omad. Muidu oma elevandiluust tornis elades arvaks, et sääraste inimeste olemasolu pole lihtsalt võimalik.”

No minu jaoks on kõik reality showd paralleelmaailmas. Aga kiikudes oma elevandiluu tornis mõnusas kiiktoolis tabavad mind aeg-ajalt ebameeldivad üllatused. Nimelt on nende paralleelmaailmadega hullusti. Neid kipub aina juurde tulema, ja just seal, kus uskusin oma maailma olevat.

Ilmar Raag tundus mulle meie kultuurile väga vajaliku sümpaatse inimesena. Mitte ainult “Klass”, vaid ka tema erinevad väljaütlemised ajakirjanduses. Ja äkki räige kallaletung ametiredelil temaga võrreldes madalal positsioonil olevale inimesele. Inimesele, kes tekitas talle väikese ebameeldivuse.
No miks hukka mõista alaealist koolikiusajat, klassi machomeest, kellele mingi virisev mammapoeg pinda käib, kui positsiooniga täismees niiviisi tühjast leili läheb?

Tegelikult pole Raag selle postituse ajend. Selleks on hoopis üks mu tark ja asjalik kolleeg, kelle projekt pädeva komisjoni poolt heakskiitu ei leidnud. See juhtus aasta tagasi. Ja kogu selle aasta on ta tegelenud sellega, et kindlaks teha, kes seal komisjonis mida ütles. Ja kõik ütlejad on saanud sildid. Seal on igasuguseid silte, ntx petis, asjatundmatu ja, muuseas, ka skisofreenik leidub.

Veider, et igasugused õilsad põhimõtted võivad haihtuda märksa väiksema katsumuse ees, kui seda on püstolitoru kuklas. Tihti piisab, kui vaid natukene on kellegi EGO riivatud.

Jah, need tuumariigid peaksid küll väga hoolega oma tuumakohvri nupu valdajaid valima. Äkki satub sellise enesekeskse inimolendi kätte, kes ebameeldivuse korral kohe nii tahab põrutada, et vastane lõplikult söestunud on.

Täidan oma lubaduse ja kirjeldan, mida ma näen, kui istun oma töölaua taga arvuti ees. Kõige tähelepanuväärsemad on loomulikult läbi akna paistvad naabrite pesunäitused. Nimelt on mu vaateväljas 25 rõdu ja kuna on laupäev, siis on näitus vägagi mitmekesine. Eriti ilus on üks kombinatsioon erekollasest saunalinast, säravsinisest meeste särgist ja punasest topist. Mind see näitus ei häiri. Pigem vastupidi. Ongi näitus, nii nagu nad kõik. Seda vaikelu ilmestavad televisiooni teenistuses olevad suured valged taldrikud. Kompositsiooni täiendavad kaugel maapinnal asuvad tihedalt pargitud autod. Vaatepildi huvides võiksid nad olla erksamat värvi. Kahjuks on nad valdavalt mustad ja hallid. Paar punast ja hädasti pesemist vajavat valget sekka. Meeltülendav on tohutu suur eresinine prügikonteiner ja tema ümber olevad pisikesed rohelised. Nad on nagu mingi pardipere, ema ja tibukesed. Miks on ema sinine ja lapsed rohelised, on muidugi teema geneetikutele. Aga taevas on hall. Kahju, on juba märts, taevas võiks ka sinine olla.

Sain Tsitronkollase käest meemi Roomas. Väljavaade aknast oli erakordne, ent see ei vastanud meemi tingimustele. Sooviti ju mu tavalise elu väljavaadet. Aga ikkagi. Ka selles Panteoni platsil asuva hotelli toas, kus ma elasin, oli internet ja ma käisin seal lugemas. Kirjutada oli raskevõitu, sest see kombain televiisor-arvuti-internet ei olnud eriti kirjutajasõbralik. Seega jäi väljavaade selle kombaini kõrval olevast aknast kirjeldamata. Tõsi, ma alustasin. Ja mäletan, et hakatuseks sai lause: Väga palju inimesi , kolm kaarikut ja kaks punase tutiga kiivrit koos neid peas kandvate Vana- Rooma sõduritega. Lisaks purskkaev ja kõige selle kohal Pantheonil asuv kiri:

M.AGRIPPA.L.F.GOS.TERTIUM.FECIT

Mul asuvad punktid selles lauses valel kõrgusel. Need peavad keskel olema. Mu arvuti aga sellist asja ei taha lubada.

Aga reaalse elu väljavaade tuleb kunagi hiljem.

Indreku kommentaari peale mõteldes hakkas mul kahju kõigist nendest hoolsatest säästjatest enne teist maailmasõda. Elada peost – suhu pannes iga kuu kõrvale 4% ja… tulemus?

Mulle meenub vanaproua, kes sai tagasi oma isatalu. Nad olid olnud väga hoolsad tööinimesed ja võla võtmine tundus neile ilmvõimatu. Nende elu märksõnad olla olnud “kasinus” ja “usinus”. Aga ka laialt elanud ja suure pangavõlaga naabertalu omaniku järglased said talu puhtalt tagasi. Ja vanaproua oli väga kuri.

Raha säästavad ilmselt inimesed, kes usuvad , et elu on homme põhimõtteliselt samasugune nagu täna.
Kuid tegelikult on ju elu alati heitlik olnud. Kurbi lugusid hoolsate tööinimeste elu jooksul kogutud rublade haihtumisest teavad ju paljud meist rääkida.

Tõenäoselt tark võlgu elada. Pensionifondid ja muu seesugune võib olla lihtsalt raharöövel. Eks selle suve kurvad lood kinnisvaraturul hävitasid nii mõnegi pensionifondi osakud olematuks. Ja seda kogu maailmas.

Mina olen loomult inimene, kes usub progressi ja helgesse tulevikku, seega loomult säästja (sest usun, et tänane hea on homme alles ja homseks veel paremaks muutunud). Aga mõistus ütleb, et kui aga keegi on nõus mõistlikel tingimustel laenu andma, siis tuleb seda võtta.

Sest elame nüüd ja täna ja mis homme saab on homse asi.

Vanarahvaski ütleb, et parem varblane pihus kui tuvi katusel.

Kuna hakkasin tuustima mööda vanu kokaraamatuid, sattus mulle näppu üks huvitav lugemine: E. Sild “Keedu-ja majapidamis-raamat” Tartu, 1932. (520 lk, hind 3kr ja 50 senti).
Kuna hiljuti oli aktiivseks arutamisobjektiks üle tuhande krooni maksma läinud poeskäik (kahjuks ma ei leidnud seda blogi viitamiseks üles), siis pakun E. Silla raamatu paragrahvi “Kodune arvepidamine” abil pilti tolleaegsest elust. Järgnev näide on Silla soovitus mõistlikuks eluks. Näites on võetud sissetulekuks 60 krooni kuus, mis on Silla andmetel keskmine töölise ja ametniku sissetulek sellel ajal.

Kuu kulud:

1. Korter 12 kr (20%)
2. Küte ja valgustus 3 kr (5%)
3. Toit 24 kr (40%)
4. Riided 9 kr (15%)
5. Teenindus 3 kr (5%)
6. Väikesed väljaminekud 1 kr 20s (2%)
7. Tervishoid 1 kr 80s (3%)
8. Lõbustus ja kirjandus 1 kr 80s (3%)
9. Inventari täiendamine 1 kr 80s (3%)
10. Ülejääk 2 kr 40s (4%)

Nagu näha, seda Silla kokaraamatut sai osta kahe kuu lõbustuse-kirjanduse rahadest.
Lõpetuseks veel natuke Silla juhistest elus toimetulekuks (kirjaviis muutmata).

Et meie elu ja teenistus oleneb tihti ka mitmesugustest ootamatuist juhtumusist, seepärast iga mõtleja inimene püüab kindlustada end ja perekonda võimalike õnnetusjuhtumite vastu. Selleks on näites 4% ülejääki mustade päevade tarvis…..
….
Laenud on kõige hullemad asjad elus. Tark ning mõtleja inimene ei tee iialgi laenu majapidamise tarvis, – olgu siis ärilisiks ettevõtteiks -, vaid parem on alati oma sissetulekuga rahulduda. Võlad mõjuvad halvasti inimeste vahekordadele, sest igaüks vaatab kahtlevalt ning halvakspanevalt ja kahetsusega laenutegijale.

Meenutuseks tuleb pidada jooksvate arvete raamatut, kuhu kõik üles tähendada, mis välja läheb päeva jooksul: olgu korteri eest, toiduks ja kas vai 10-15 snt. omnibusele vai 2 snt. vaesele jne

Ka mina sain innustust Nami-nami foorumiteema vanade kokaraamatute kasutuselevõtust ideest. Kuna olen suhteliselt paksu kultuurikihiga inimene, siis igasugust vana kraami on mul palju. Mitte just potikilde aga raamatuid. Vanim kokaraamat on saksakeelne ja aastast 1895. Selles on 308 allesjäänud lehekülge (puudub algus, seega ei tea autorit ega pealkirja). Retseptid on selles stiilis: võta üks põrsas, kaks liitrit vahukoort ja 20 muna. Selle kokaraamatuga ei saa Nami-nami soovitust, midagi retsepti järgi teha ja foto üles panna, eriti lihtsalt täita. Valisin teise raamatu. E. Sild “Toortoidud” 1934.

Raamatu alguses on teave (kirjaviis muutmata):
“TEADUS kinnitab, et toored taimeriigi-saadused sisaldavad vitamiine ja mineraalaineid palju suuremal määral kui keedetud vai küpsetatud ained. TOORTOIT on inimsoo LOOMULIK TOIT. Seda tõendavad meile paljud katsetused toortoitmise alalt, – kus inimene end lühikese aja järel tunneb tervemana ning värskemana – nii kehaliselt kui ka vaimselt – , kaob haiglane olek, lodevus ja pahatuju.”

Kuna gripilaine on kohale jõudnud, siis sealt ka üks toortoidu retsept:

Kõrvitsa- ja tomativorm (6 inim)
½ kg kõrvitsat, 2 – 4 sl. peenest. pähkleid, 1 – 2 sl. suhkrut, veidi soola, 6 – 8 sl. riivleiba, 1 sidrun vai 1 kl. õuna-, rabarbri-, vai marjamahla, ½ kg. tomateid, ½ – 1 kl. rõõsk- vai hapukoort, 50 g. võid, peenest. peterselli.

Kõrvits puhastada ja riivida. Lisada peenest. pähklid, suhkur, sool, riivleib mis võiga niisutatud, riivitud sidruni kollane koor ja sidrunimahl vai eeltäh. mahlu ja koor. Segada läbi.

Liuale vai klaaskaussi asetada kord pestud ning tahendatud vai rätikuga pühitud ning viiludeks lõigatud tomateid, riputada veidi soola, pääle panna kord kõrvitsasegu. Nii korrata lõpuni. Päälmine kord võib olla tomativiilud. Niisutada päält tomati lõikamisest saadud mahlaga, siis sulavõiga; riputada peenest. peterselliga.
Süüa kohe niisama vai majoneeskastmega (vt. nr. 35).

Mina seda majoneeskastme retsepti täna ei anna. Fotot sellest toortoidust ka veel pole.

Minuni pole see jabur allkirjade kogumine õigusriigi vastu jõudnud. Sain sellest teada siit.

Pole ju ilmvõimatu, et selle ettevõtmise taga on Venemaa karvane käsi. Mitte kellelegi teisele ei ole selline allkirjade kogumine kasulik. Kogu see kisa, mis puudutab nende nelja mehe kohtuprotsessi, on kasulik vaid neile, kes tahavad Eestit näha riigina, kus inimesi sorditakse rahvuse alusel. Seda ju soov, et kohtuprotsess peab andma tulemi, millega üpris kahtlaselt määratud “rahva õiglustunne” rahule jääb, tähendab. Soov, et ei mingit õigusriiki!

Kui lisada siia veel ajalehtede ajupesu, siis võib juhtuda, et pinged lähevad ühiskonnas ülemäära suureks (ükskõik milline selle kohtuprotsessi lõpptulemus ka poleks). Ja siis peab Venemaa oma kohustuseks rahvuskaaslasi kaitsama tulla. Nojah, ja kui nüüd hakata vandenõuteoreetikuks , siis see võibki olla kogu selle mängu eesmärk.

Ma ei tea, millised on KAPO ülesanded. Mul on meeles, et nad pidasid oma ülesandeks vestelda loomaõiguslastega, kes tegid registreeritud kampaaniaid. Kuid kas nad ei peaks ka tegelema selliste allkirjakogujatega? No mitte karistama aga vestlema ja valgustama. Sest piibelgi ütleb midagi niisugust, et head kavatsused sillutavad tihti teed põrgusse. Ehk need konkreetsed inimesed ongi heade kavatsustega ent vaimust vaesed? Aga ei tee paha ka veidi nende tausta uurida. Järsku ikka ongi karvane käsi. Nii mõnegi nn rahvuslase suhtes on mul küll tunne olnud, et tegemist on provokaatoriga, keda ei huvita muu, kui pingete suurendamine. Kas KAPO ei peaks tegelema pingete võimaliku kasvu pidurdamisega? Isegi siis, kui pingestajad on heausksed lollpead.

No keegi peaks ju rahva valgustamisega tegelema!? Ajalehed seda ei tee, sest nemad tegelevad enese müümisega. Valgustaja saab olla vaid see, kes on vaba enese müümise kohustusest, see kes hoolib. Kas see on KAPO?