Vanasti olid suured sildid “Murul käimine keelatud, trahv X rubla”. Ja ajalehes kirjutati, et trahv on kurjast: inimestest, kes murule astuvad, tuleb aru saada. Enamus on ju äsja maalt tulnud ja mööda heinamaad on igati loomulik kõndida.
Meie tegime oma kortermaja ette parkla. Seni oli seal põhjatu porimülgas, kus parkisid autod ja kus jalale kuiva kohta otsides hüplesid ka inimesed. Parkla tegemine oli majale kallis ettevõtmine aga me tegime selle ära. Lisaks tellisime ka parklat ümbritseva haljastuse. No lihtsalt toodi meile muld ja tasandati. Meie külvasime muru ja istutasime veel kuus mägimändi. Ilus sai.
Meie majast käib mööda palju inimesi ja osutus, et parkla ja haljastus on nende igapäevast teed umbes 20 meetrit pikendanud. Ja sellega ei saa leppida. Tuleb üle värske murukülvi kõndida. Meil on väga äge valjuhäälne majavanem, kelle parkla poole vaatav aken on minu magamistoa akna kõrval. Nüüd pole mul hommikul enam äratuskella vaja. Alates kella poole kaheksast kostub tuppa muru tallavatele kaaskodanikele suunatud majavanema noomiv kisa. Vastu saab ta ka vahel midagi aga p*tsi pole teda veel saadetud.
Paljud inimesed marsivad sõnatult üle meie tehtud töö ja vahest nii mõnigi selleks, et kiiremini jõusaali jõuda.
Ja mul on nüüd küsimus, mis see on, millest nad rahumeeli üle jalutavad? Vanasti oli see heinamaa. Mis on see pehme murupeenar, kus jalad saavad mullaseks ja millest tuleb 20 meetri võitmiseks üle marssida?
Mina fikseerisin 10 hommikuse minuti jooksul spordikotiga kena noormehe, kõpskingades ja valges mantlis noore daami ja kolm ranitsaga algkoolilast.
Ma kardan, et kuna see “heinamaal kõndimise trend” on meil väga tugev, siis on vähem närve sööv, kui sealt haljastusest tehagi läbi üks kõnnitee mingite kividega. Igavesti ei jõua ju karjuda.
Kirjutas: sirje on aprill 30, 2008
at 8:44 e.l.
Vaat kurb asi on see, et ühest kõnniteest ei aita (see on olemas). Tuleks ära jätta kogu tagumine haljastus, sest kõnnitakse kõigest üle. Jääks nii, et parkla lõpeb ja siis on parkla taga kogu parkla pikkuses kolm meetrit lai porine riba ja siis tulenb ametlik plaatidega kaetud kõnnitee. (See kõnnitee on paralleelne meie parkla tagumise servaga.) Kogu see maa plaatidega katta on loomulikult meile üle jõu ja tegelt on see ju linna maa. Parkla kuulub ühistule.
Kirjutas: Mirri on aprill 30, 2008
at 9:14 e.l.
Mu tuttav aednik rääkis, et neile koolis õpetati, et linnaruumi haljastuse puhul tulebki kõigepealt jätta must muld ja vaadata, kuhu inimesed tee teevad. Et inimeste harjunud rada ei saa mingi valemiga muuta.
Kirjutas: triangel on aprill 30, 2008
at 9:36 e.l.
See on vana võte, mida teadaolevalt Soomes on pea sajand kasutatud. Isegi vist nõnda, et pärast esimest lund fotografeeritakse tekkinud rajad. Aga meid see ei aita, sest käiakse üle platsi ja kõik kohad on samaväärsed. Kuig pikka aega vaadelda saaksime parkla taha ühtlase kinnitrambitud mullariba.
Kirjutas: Mirri on aprill 30, 2008
at 10:17 e.l.
eks ta ole karm linnaelu jah. aga äkki aitaks siis vanaaegne võte. teha üks ilus silt näiteks: “murul kõnnivad ainult notsud!” kunagi oli isegi siuke multikas, kus poiss muutus notsuks. mõnikord inimesed lihtsalt ei tea, et nad on tegelt notsud
Kirjutas: sirje on aprill 30, 2008
at 1:06 p.l.
Suur tänu , Sirje! See on hea lause. Nüüd tuleb mul mõtelda, millele kirjutada ja kuidas paigaldada, et see parkla hingeeluga kokku läheks.
Kirjutas: Mirri on aprill 30, 2008
at 2:56 p.l.
Mäletan, et teises klassis soovitas meile meie klassijuhataja olla aktiivne, öelda kartmatult näiteks üle muru kõndivatele inimestele, ka vanainimestele, et ärgu nad seda tehku. Mäletan, et ta soovituses oli lause: “See on meie muru!” Nii võisime tema meelest julgelt öelda.
Lennart Meri kunagi 1970. aastatel (see artikkel on tal ühes kõnederaamatus) rääkis sellest, et eestlased ei oska linnas käituda, sest paljud on linnas alles esimest või teist põlve. Ja ta kirjutas, et kahjuks ka häbenetakse sellest rääkida — sellest, et ei osata.
Aga teiselt poolt, mulle meenub üks baltisaksa kirjanik, kelle saatus viis Šveitsi. Ma ei mäleta, ta elas vist Zürichis. Ja ta kirjutas oma mälestustes, et ta jäi ka linnas elades maainimeseks — seejuures oli ta väga noobel härra, vähemasti sama noobel kui Meri. Aga tema, Werner Bergengruen, ütles, et tal oli raske keskkonnas, kus kõik on kaetud sillutise ja asfaldiga, ja et talle meeldis vahel käia kõnnitee kõrval muru servas. Et lihtsalt maad jalge all tunda.
Olen minagi üle muru läinud. Aga ega ma hoople sellega.
Kirjutas: V.A. on aprill 30, 2008
at 8:00 p.l.
Muruga on ka see asi, et tugevale murule mingil hetkel täitsa meeldib, kui sellel kõnnitakse, aga kui sa just külvanud oled, siis ei hakkagi kasvama. See, mida ma Itaalias näinud olen on, et justkülvatud murule tõmmatakse kollane lint ümber ja seni kuni muru noor ja nõrk on, sinna lihtsalt füüsiliselt astuda ei saa.
Kirjutas: Oudekki on aprill 30, 2008
at 8:42 p.l.
Miks te siis ometi aeda ümber ei tee oma haljastusele?! Kasvõi mingi pisike 60-70cm kõrgune ja nägus tara. Sellest nad vastu üle kargama ei hakka.
Kirjutas: Nirti on Mai 1, 2008
at 5:32 p.l.
vast*
Kirjutas: Nirti on Mai 1, 2008
at 5:33 p.l.
Kahjuks pole tarad lubatud. Esialgne kava oligi mingi metallist taramoodi asi. Aga linnavalitsusest teatati, et linnaplaneering ei näe mingeid tarasid ette. Meie parklatüüp tohib olla ainult tänavaäärekivide ja haljastusega piiratud.
Ja üldse oli seda kooskõlastamist parkla ehitamisel tapvalt palju. Meil on ime majavanem, kes suudab kõik mõnitused välja kannatada ja ikkagi asja edasi ajada.
Kirjutas: Mirri on Mai 1, 2008
at 6:02 p.l.
Mäletan lapsepõlvest ilusaid silte veel ilusama pildiga: ainult eesel käib murul!
Siin olen näinud värskelt külvatud muru äärde pandud suhteliselt lühikesi pulkasid või oksi, mille külge madalalt seotud nöör. Hoiab ehk pisutki inimesi muru pealt eemale, kuni see kasvama hakkab ja ei tarvitse kellegi silma riivata.
Kirjutas: killuke on Mai 2, 2008
at 2:05 e.l.
Aga ajutist linti ikka tohiks ümber tõmmata?
Kirjutas: Oudekki on Mai 3, 2008
at 8:03 e.l.
Ajutist linti kindlasti tohib. Kas see öiseid tulijaid peab, on iseasi. Juhtusin eile öösel pool kaks aknast välja vaatama ja nägin , et üks naisterahvas õgvendas oma üksildast koduteed. Tänavavalguses on ju siiski näha, et pehme muld. Jalavaev on vist ikka see kõige hullem vaev.
Heitsin pilgu meie parklale. Punavalge lint ümbritsebki meie parkla tagumist serva täies hiilguses. Majavanem seisab lindirull käes ja hindab oma kätetööd. Vaatame, mis hakkab toimuma.
Kirjutas: Mirri on Mai 3, 2008
at 8:38 e.l.
[...] Kirjutasin hiljuti kuidas meie kortermaja on hädas oma muru kaitsmisega. Ja hädas oleme endiselt. Ikka kõnnitakse üle. Täna hommikul tabas meie äge majavanem kena [...]
Kirjutas: Inimese alandamine « Mirri mõtted on Mai 9, 2008
at 7:18 p.l.