Vanasti olid suured sildid “Murul käimine keelatud, trahv X rubla”. Ja ajalehes kirjutati, et trahv on kurjast: inimestest, kes murule astuvad, tuleb aru saada. Enamus on ju äsja maalt tulnud ja mööda heinamaad on igati loomulik kõndida.

Meie tegime oma kortermaja ette parkla. Seni oli seal põhjatu porimülgas, kus parkisid autod ja kus jalale kuiva kohta otsides hüplesid ka inimesed. Parkla tegemine oli majale kallis ettevõtmine aga me tegime selle ära. Lisaks tellisime ka parklat ümbritseva haljastuse. No lihtsalt toodi meile muld ja tasandati. Meie külvasime muru ja istutasime veel kuus mägimändi. Ilus sai.

Meie majast käib mööda palju inimesi ja osutus, et parkla ja haljastus on nende igapäevast teed umbes 20 meetrit pikendanud. Ja sellega ei saa leppida. Tuleb üle värske murukülvi kõndida. Meil on väga äge valjuhäälne majavanem, kelle parkla poole vaatav aken on minu magamistoa akna kõrval. Nüüd pole mul hommikul enam äratuskella vaja. Alates kella poole kaheksast kostub tuppa muru tallavatele kaaskodanikele suunatud majavanema noomiv kisa. Vastu saab ta ka vahel midagi aga p*tsi pole teda veel saadetud.

Paljud inimesed marsivad sõnatult üle meie tehtud töö ja vahest nii mõnigi selleks, et kiiremini jõusaali jõuda.

Ja mul on nüüd küsimus, mis see on, millest nad rahumeeli üle jalutavad? Vanasti oli see heinamaa. Mis on see pehme murupeenar, kus jalad saavad mullaseks ja millest tuleb 20 meetri võitmiseks üle marssida?

Mina fikseerisin 10 hommikuse minuti jooksul spordikotiga kena noormehe, kõpskingades ja valges mantlis noore daami ja kolm ranitsaga algkoolilast.